Kui veel paari kuu eest terendas turbatootmisettevõttele Kekkilä võimalus Niibi rabas uus kaevandusluba saada, siis nüüd paistab, et kokkulepet ei tule, vähemalt mitte niipea. Lääne-Nigula vallavalitsus, kes veel juunis palus riigikohtu istungi edasi lükata, et Kekkiläga ise kokkuleppele jõuda, ei kavatsegi kompromissi leidmiseks midagi teha. Kekkilä Eesti juhatuse liige Ly Lauringson jääb napisõnaliseks ega taha võimalikust kompromissist üldse rääkida. Lääne-Nigula vallavanem Mikk Lõhmus põhjendab meelemuutust vajadusega ära oodata põhjaveekomisjoni hinnang veeuuringule.
See on kummaline, sest Salajõe vett on uuritud põhjalikult ka varem. Viimane uuring midagi uut ei tuvastanud. Mida uut siis põhjaveekomisjon võiks leida või milliseid põhjapanevaid järeldusi teha?
Lõhmuse sõnul on vallavalitsuse eesmärk lahendada Salajõe veeprobleemid ja vähemalt seni näib kõik taanduvat uutele kaevudele. Ka see on kummaline. Kui tõesti selguks, et uutest kaevudest saaks puhast vett, siis on Kekkilä nõus need kaevama, kohtukulud kandma ja uus kaevandusluba oleks käes.
Ühest küljest tundub see mõistlik. Salajõe elanikud saaksid puhta vee. Kekkiläle, kes on uut kaevandust tahtnud rajada juba kümmekond aastat, oleksid need mõned kaevud võileivahind. Teisest küljest tundub, et vallavalitsus ei ole aru saanud, mille eest võitlus käib. Jah, see on hea, kui elanikud saavad uued kaevud ja puhta vee. Kas eesmärk ei peaks aga olema see, et vesi jääkski puhtaks.
Salajõe vesi hakkas tasapisi hukka minema just pärast uue kaevandusala rajamist. Viimasel ajal on vee kvaliteet tasapisi isegi paranenud. Nüüd on Salajõe elanike kõige suurem hirm just see, et uue kaevanduse tekkega hakkab kõik otsast peale – uus sopajooks kaevudesse on kindlustatud. Kes ütleb, et see ei jookse ka uutesse kaevudesse, mille Kekkilä on lubanud rajada? Ükski uuring seda välja ei selgita, aga seda ei tohiks unustada, kui hakatakse uuesti arutama, kas kaevandusluba anda või mitte.