Äsja kuuendat hooaega alustanud pitsikeskus kihab suvi otsa nagu mesilaspesa.
Pole hetke, mil seal midagi ei sünniks, keegi sisse ei astuks või keskuse perenaise Mirje Simsi peas ühtegi uut plaani ei keerleks. „Suvi algas meil suure pauguga,” ütles Sims.
Juuni alguses oli suur kübaratepäev – traditsiooniline suve alguse väljasõit Panga külla, kus kõik kannavad kübaraid – ja külas käisid Rootsi Triinud ehk rahvakunsti huviring Stockholmist.
Rootslased pole aga kaugeltki kõige kaugem rahvas, keda pitsikeskus ja seal tegutsev käsitööselts on võõrustanud. Keskuse kuulsus levib kudujate seas üle ilma. „Uus-Meremaalt tuli üks naine koos emaga spetsiaalselt meie pärast,” ütles Sims. Jaapanlasi hämmastab alati, et müügil on lõng, mida toodetakse küll Jaapanis, aga seal pole lihtinimesel seda kuskilt võimalik osta.
Tuldud on Taanist, Hollandist ja Ameerikast, Singapurist, Kanadast ja Austraaliast, Gruusiast ja Indoneesiast. „Aga eestlasi käib muidugi kokkuvõttes rohkem,” ütles Sims. Seda enam, et pitsikeskus on koht, kuhu kasvõi lõunapausil sisse astuda ja näputööd teha. Lääne Elu intervjuu ajal istus akna all Helin Põldve, põlvede peal mustrileht, ja kudus nobedasti. „Kui ei sega, siis ma panen ka näpud tööle,” ütles Sims ja võttis kotist pooliku kudumistöö. Pitsikeskuses ei leia naljalt hetke, mil seal keegi näputööd ei tee või müügisaalis Haapsalu salle-rätte, mustrilisi sukki, pitsilisi päikesevarje, heegeldatud kübaraid, pontšosid vms ei uuri.
„Praegu oleme müünud iga päev vähemalt ühe Haapsalu salli, aga ühel päeval müüsime viis,” ütles Sims. Kuue aasta jooksul on müüdud sadu salle. Õhkõrn sall maksab üle saja euro. Selle valmimiseks kulub 60–80 tundi tööd. „Lähed koju ja kood igal õhtul kolm tundi,” ütles Sims. Ka Haapsalu sallil on oma moed ja trendid. Tänavu tundub olevat moes piibelehemuster, varem oli populaarne kuninganna Silvia muster.
Välismaalased ostavad vardaid. „Meil on ju isekuduvad vardad,” ütles Sims naljaga pooleks. Aga keskusest saab tõesti väga spetsiifilist kudumisvarustust – näiteks Haapsalu salli äärepitsi õmblemise nõela, mis on tavalisest pikem, jämedam ja otsast nupuga.
Pitsikeskuse kalender on juba praegu punane. „Praegu on enam-vähem iga nädal tulemas üks grupp,” ütles Sims. Aegu lepitakse kokku juba aasta enne tulekut. Esimesel suvel käis pitsikeskuses 11 000 külastajat. Pitsikeskuse muuseumi on kokku müüdud 4000 piletit. Muuseumis saab tutvuda Haapsalu salli ajaloo ja mustritega. Suure hulga teadmisi on pitsikeskuse liikmed talletanud raamatutesse, millega samuti kohapeal tutvuda saab. „Sallid, rätid, Helga, Aasa, Siiri,” loetles Sims näppudel juba ilmunud teoseid. Need on Saara kirjastuse välja antud Haapsalu salli ja Haapsalu räti raamatud, Siiri Reimanni „Siiri rätid”, Aasa Jõelaidi „Aasa sallid” ja Helga Rüütli „Helga Rüütli sallid”. Lisa on tulemas – Linda Elgase „Linda rätid”. „Hiljemalt augustis on väljas,” lubas Sims.
Kes tahab Haapsalu salli hingeeluga lähemalt tutvuda (või ka ainult kudumise hingeeluga), saab tulla koolitusele – neid tehakse soome, inglise, vene ja eesti keeles, ikka rohkem võõrastele, sest ei leidu naljalt haapsallast, kes juba kududa ei oskaks, kui tal see tahtmine on olnud.
Üks pitsikeskuse traditsioone igasuvise pitsipäeva ja suure öökudumise kõrval on näitused. Sellest nädalast on pitsikeskuses väljas Helin Põldve paari viimase aasta mustrid. Väljapaneku pealkiri „Helged sonetid” viitab Põldve igapäevatööle Haapsalu raamatukogus. „Pealkiri on nagu Marie Underil, aga minul on kootud sonetid,” ütles Põldve. Välja pandud esemed on Simsi sõnul mitte tavamõõtu, vaid väga suured. „Üleelusuurused,” ütles Sims.
Haapsalu pitsikeskus
* Tegutseb kuuendat aastat Haapsalus Karja tänavas.
* Keskuses käib koos 65-liikmeline käsitööselts.
* Igal suvel augustis korraldab pitsipäeva, mis lõpeb öökudumisega, kuduma koguneb kümneid ja sadu naisi.
* Korraldab kudumise töötube ja võtab vastu gruppe.
* Nõustab Haapsalu salli kudujaid jt käsitööhuvilisi.
* Korraldab regulaarselt käsitöönäitusi.
* Keskuses on muuseum, mis annab ülevaate Haapsalu salli ajaloost.
