Oleme edukalt lõhkunud madalamaks märkamise müüri, mis vägivallategusid ümbritseb ja ehkki vägivallategude kasvanud numbrid on kohutavad ja valusad, näitab see ka seda, et inimesed julgevad abi otsida ja seda pakkuda, ütles president Kersti Kaljulaid täna vägivallaennetuse auhindade üleandmisel.
„Kurja sõna eesmärk pole aidata, parandada vigu, täiendada või tasakaalustada, nagu selle õigustuseks öeldakse. Kurja sõna eesmärk on alandada ja teha haiget. Selline kuri sõna ärgu olgu vaba. Kurjus ilmutab end mitmekülgselt, kuid õnneks on lõputud ka headuse avaldumisvormid. Tänased kuus tunnustusauhinna saajat on kõik erinevad ning kõik nad esindavad ühtlasi ka endasuguseid inimesi, kes päevast päeva tegutsevad, et aidata headusel võita,“ ütles president Kersti Kaljulaid.
„Mullu pöörduti Lasteabi telefonil rohkem kui 6500 korral, neist pea pooltel juhtudel olid pöördujateks lapsed. Registreeriti üle 3600 perevägivallakuriteo, kolmandiku võrra rohkem kui aasta varem. Seksuaalkuritegude arv küündis 580ni – nii palju pole neid registreeritud viimased kümme aastat. Karm tõde on, et 90% seksuaalkuritegudest on seotud alaealise kannatanuga. Vägivallakuritegusid registreeriti möödunud aastal üle 8200, taas rohkem kui aasta varem. Kõigist registreeritud kuritegudest moodustavad need kolmandiku ning pea kolmveerand neist on kehalise väärkohtlemise lood. Uus teadmine on meil ahistava jälitamise kohta, mis on karistatav tegu alates 2017. aastast. Eelmisel, 2018. aastal registreeriti 200 ahistava jälitamise kuritegu ja 75 protsendil juhtudest ahistas ohvrit enamasti endine elukaaslane või abikaasa. On hea, et sellele teole reageerimiseks on aina enam kasutusel lähenemiskeelu taotlemine. On hea, et ka sellise tagakiusamise vastu on nüüd võimalik otsida kaitset,“ ütles riigipea, lisades, et need on kohutavad arvud, mille taga on kohutavad teod.
„Kuid need tähendavad, et tööl, mida teete teie ja teevad teie kolleegid üle Eesti, on tulemus. Inimesed julgevad otsida abi ja pakkuda abi, kui näevad, et teine on hädas, sest nad teavad, et sel on mõtet. Et abi on olemas ja neid võetakse tõsiselt. Aitäh teile, lastekaitsjad, turvakodud, politsei, prokuratuur ja kõik-kõik teised neis võrgustikes, et olete seda kindlustunnet meile andnud,“ lausus president Kaljulaid.
Riigipea võrdles muutust justkui jääminekuga, mis toimub suure mürinaga ja kostab eriti valjult pärast pikalt kestnud kõrvulukustavat vaikust. „See jäämineku ja lootuse tunne on algul habras, nagu ikka jää taandudes tärganud võrse, mis vajab erilist hoolt. Iga kogemus hoolimatusest, iga ükskõikselt – või veel hullem, tahtlikult – pillatud repliik, mis seda teemat pisendab, naeruvääristab, vägivallatsejat õigustab, võib olla oluline tagasilöök. Aga õnneks tundub, et ühiskond on nüüdseks siiski juba pöördumatult muutunud – aitäh kõigile neile, kes kaasa räägivad just siis, kui seda kõige rohkem vaja on,“ sõnas Vabariigi President.
„Me oleme edukalt lõhkunud madalamaks märkamise müüri, mis kurje tegusid ümbritses. Sellega on meie Eestis nüüd juba paremini. Iga varjatud vägivalla ohver peab nagunii abi otsimiseks ületama sisemise müüri, et oma häbi –kuigi nemad pole ju süüdi, tunnevad ohvrid tihti just häbi – ületada ja abi otsida. Kui lisaks sisemisele müürile on sein ees ka ühiskonnal, siis jõudu ei jätku. Selle teise tõkke, ühiskondliku eituse, saame ja osalt olemegi juba saanud kõrvaldada,“ lisas president Kaljulaid.
Teiselt poolt tuleb riigipea sõnul tõdeda, et madalamaks on lõhutud ka üks teine müür. „Kurjad sõnad, ükskõik kui piltlikult ei mõtleks neid ütlejad peenematel parkettidel või kui otseselt sotsiaalmeedias räuklejad, annavad kahjuks varem või hiljem tulemuse, et kusagil, keegi tunneb olevat õigustatud minna üle sõnadelt tegudele. Mõnede ühiskonnagruppide halvustamine võib saada neile päriselt ohtlikuks. Misogüüniline suhtumine naiste õigustesse õigustab kedagi kodus rusikaga vehkima. Suhtumine, et lapse füüsiline karistamine on vastuvõetav, ei tähenda ju vaid teoreetilist seisukohta. Kusagil on need lapsed, kes saavad rihma, keda lüüakse rusikaga, keda kasvatatakse hirmuga. Suureks kasvanuna kipuvad mustrid korduma,“ selgitas riigipea.
Vägivallaennetuse auhinda annab välja justiitsministeerium koostöös Vabariigi Presidendi Kantseleiga. Tänased kuus tunnustusauhinna saajat on kõik erinevad ning kõik nad esindavad ühtlasi ka endasuguseid inimesi, kes päevast päeva tegutsevad, et aidata headusel võita.
Haini Ilonen teab, kui ränk on peresisene vägivald, sest tema ise ja tema pere on seda kogenud. Haini on leidnud kindla sadama Pärnu naiste varjupaigas: kunagi ta elas seal, nüüd aga toimetab aktiivselt kogemusnõustajana. Ta on muutnud oma kogemuse, julguse ja avalike esinemistega väga paljude inimeste elu, teavitanud ühiskonda lähisuhtevägivalla olemusest ning andnud paljudele oskuse näha abivajajat. Haini pidev töö abivajajatega on neile tagasi andnud lootuse ja tuleviku ning näidanud, et vägivallavaba elu on võimalik. „Kui ma annan emana eeskuju kasvõi ühele naisele, kes ei ole julgenud enda ja oma laste elu väärtuste eest seista,” ütleb Haini, “siis aitab see ühiskonnas lähisuhtevägivalla vastu võidelda.“
Elle Karm on pühendunud prokurör, kes juhib menetlust enamikus Lääne-Virumaa kriminaalasjades, kus mureks perevägivald ja laste poolt või nende vastu toime pandud kuriteod. Selliste ülesannetega prokuröre on Eestis teisigi, kuid Elle plussid on varasem kogemus politseiuurijana, erakordselt tugev võrgustikutöö oma piirkonnas, nõudlikkus kolleegide vastu ja uuenduslikud töömeetodid.
Elle paistab silma oma suhtumisega perevägivalla ja lastega seotud kuritegudesse: eelkõige püüab ta leida peredele parimaid lahendusi sotsiaalprogrammide abil. Talle on tähtis, et kõik pereliikmed saaksid vajalikku abi ning taastuks usk ja usaldus vägivallata pereellu. Karistamist peab Elle viimaseks abinõuks. Ta otsib pidevalt uusi võimalusi, kuidas aidata kannatanuid ja ka neid, kes on ise kuriteo toime pannud. Tänu Ellele saavad vägivallatsejad meeste tugirühmas teraapilist abi, et vägivallatsemisest vabaneda.
Anne Klaar on kannatanute abistaja ja võrgustikutöö keskpunkt Põlvamaal. Anne eestvedamisel alustati 2016. aastal just Põlvas MARACi koostöömudeliga, mis on mõeldud rasket vägivalda kogenud täiskasvanutele ja lastele. See andis indu ka teistele ja loodetavasti toimib mudel aasta lõpul juba kõikides maakondades. Anne on aktiivne võrgustikuhoidja ning igapäevase nõustamise ja juhtumikorralduse kõrval on ta alati oodatud lektor infopäevadel, seminaridel ja koolitustel nii Põlvamaal kui ka mujal. Anne jagab teadmisi parimatest töövõtetest ja vägivalla eripärast kõigile võrgustiku liikmetele: sotsiaaltöötajatele, lastekaitsespetsialistidele, haridustöötajatele, tugiisikutele, kogukonnaliikmetele, külavanematele, eakatele, noortele.
Tema erilise hoole on pälvinud ühiskonna nõrgimad rühmad: lapsed ja eakad. Anne kaitseb neid kindlal meelel ja selgitab väsimatult, mida tähendab lähtuda lapse huvist ning miks on meil eakatevastane vägivald nii varjatud. Selles vallas on ta vaieldamatu eeskõneleja, kelle nõuandeid kuulatakse ja arvestatakse.
Laura Mallene kirjutab vägivallast tihti ja teravalt – nii, nagu see on. Ta käsitleb paljusid vägivallateemasid ja teeb seda erilise tundlikkusega, millega ta suudab näidata vägivalda ohvri silme läbi. Laurale on väga tähtsad kannatanu huvid ning ta jälgib hoolega, et tema lood ei teeks kannatanule kahju, aga samal ajal keskendub ta olulisele ja kajastab tõsiasju täpselt. Aktiivse spordihuvilisena seisab Laura aktiivselt ka selle eest, et ühiskond pööraks tähelepanu laste väärkohtlemise ennetamisele sporditegevustes.
Merle Purre seisab noorte vaimse tervise eest. Ta on koolitaja ning noorte vaimse tervise liikumise eestvedaja. Kuusalu keskkoolis on Merle õpetanud nii noori kui ka lapsevanemaid ja õpetajaid. Pärast neid koolitusi oskasid noored otsida kontakti tugispetsialistidega ja paljud lapsevanemad hakkasid tundma huvi psühholoogiteenuse vastu. Merle ärgitas inimesi abi otsima ja tegelema oma vaimse tervisega. Merle ei ole kõrvalseisja, vaid aktiivne abistaja, kes teab Eesti noorte suuri muresid vaimse tervisega: viiendik Eesti kooliõpilastest tunneb, et elu ei ole elamist väärt, ja üle 10% kogeb enesetapumõtteid. Merle sammub väsimatult oma sihi poole: et iga noor kasvaks üles vaimset tervist toetavas keskkonnas.
Sirje Reisberg on pühendunud ja kogenud politseinik, kes tegeleb Lääne-Harju piirkonna lähisuhtevägivalla juhtumitega. Ta jälgib ja korrastab juhtumeid andmebaasis, edastab infot juhtumite kohta piirkonnapolitseile ja märgukirju omavalitsusele, peab riskiperede arvestust, tundes oma piirkonnas peaaegu kõiki peresid, kus on kogetud lähisuhtevägivalda. Sirje on hoolikas, märgib üles kolleegide tähelepanekud uute ohtude kohta ja edastab need õigele ametnikule, et kõik asjaomased oleksid informeeritud ning kannatanu ja tema pere saaksid parimat abi. Selline avatud vaade ja hooliv hoiak on parim eeldus, et muuta tulevik vägivallatumaks, alustades selle esimesest astmest – perekonnast.
Ma ei saa aru, millega ajakirjanikud tegelevad?
Kui keegi kuskil midagi kõneles, siis avaldagegi see kõne muutmata kujul, mitte ärge hakake seda ümber jutustama, lähtudes sellest, kuidas teie asjast aru saite või/ja mida vajalikuks peate.
Ajakirjanduse ja suhtekorralduse vahel peab jooksma selge piir! Kui lolliks ikka lugejat peetakse, et isegi Vabariigi Presidendi kõne tuleb edastada pooleldi läbiseeditud kujul!?
Kõik väär mis toimub meie võimuladvikus võimendub alla mitmekordselt.Kõige hullem on topeltmoraal nii sise kui välispoliitilise elu kajastamisel.27 aastat on palli pekstud ühte väravasse ja kõik oli korras !
Nüüd need kes on olnud nende peksjate taga võtavad riburadapidi sõna leheveergudel näit. Ansip ja Ilves.
Lp.president kas see ei ole mitte populismi musternäidis kui täna kinnitad valitsuse koosseisu ja mõne päeva pärast hõiskad,et see valistsus on oht meie julgeolekule ?
No kui siia nimekirja lisadae küüditatute arvu, majanduspõgenike arvu, aidsi levik, narkomaanide arvu, alkohoolikute arvu, vaimselt haigete inimeste arv. Siis on olukord hullem kui nõuka ajal 🙂 ja nagu me presidendi seisukohast aru saame siis on kõiges süüdi perekond. – minu arust on sellise väljaütlemise puhul tegemist meditsiinilise juhtumiga.