Aidi Valliku aianduskolumn: palju erinevaid aediiriseid

Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur
Kirjanik Aidi Vallik toimetab peenramaal. Ott Valliku karikatuur

Enamiku inimeste jaoks seostub aediiris neist kõige kõrgemate ja suureõielisematega. Loomulikult, sest see on enim kasvatatud, kõige sordirikkam ja tuntum rühm, mille nimi ongi kõrged aediirised ehk TB (Tall Bearded). Nende kõrgus algab 70 sentimeetrist ning sordist olenevalt on õied suured või veel suuremad, s.t diameetriga 10–20 cm, selle kõige juures kannab üks õisikuvars veel kolme, nelja ja isegi viit õit, mis juunikuu jooksul ükshaaval avanevad.

Teisest aedades levinumast aediiriste sordirühmast, kevadel õitsevatest kääbus-aediiristest ehk MDBdest tegin juttu eelmisel laupäeval. Kuid aediiriste teised sordirühmad on jäänud rohkem või vähem entusiastide pärusmaaks ja kollektsioonidesse, kuigi minu meelest teenimatult.

Et miski oleks ilus, ei pea olema alati kõrge või suur. Seepärast olen ma ise järjest rohkem hakanud huvi tundma keskmiste ehk keskmisekasvuliste aediiriste vastu, mis jaotatakse neljaks sordirühmaks.

Esiteks madalad aediirised, Standard Dwarf Bearded ehk SDB, mille kõrguseks on vaid 20–40 cm, kuid õievarrel paiknevad mai lõpus siiski kolm või neli suurt, 8–10 cm läbimõõduga õit.

Teiseks vahelmised aediirised ehk Intermediate Bearded ehk IBd, mille õite suurus on üle kümne sentimeetri ja õievarte kõrgus 40–70 cm. Nad alustavad õitsemist mai lõpus koos SDBdega ja lõpetavad koos kõrgete aediiristega pärast jaanipäeva.

Kolmandaks on huvitav kõrgete väikseõieliste aediiriste rühm, Miniature Tall Bearded ehk MTB, mille kasv on eelmise seltskonna sarnane, seega on nad üsna kõrged, kuid õied on taotluslikult väikesed ja õievarred peenikesed ning väga tugevad. Selles rühmas olen näinud palju väga kauneid uudissorte ja kaalun nende kasvatamist ise juba väga tõsiselt, sest nende suur voorus on see, et neid pole vaja toestada ja tuul ega vihm ei riku nende õisi ega peksa õievarsi laabakile. Väidetavalt käituvat selle sordirühma iirised ka lõikelillena kõige paremini.

Neljandaks kuuluvad sellesse keskmiste kampa veel ka peenra-aediirised, Border Bearded ehk BB. Kõrgus on neil keskmistele tüüpiline, aga õite suurus on nagu kõrgetel aediiristel kindlasti üle kümne sentimeetri. Ka nende õitsemisaeg on sama. BBde eelis peenras on muidugi suurem seisukindlus, sest nad on hulga madalamad ja nõnda ei pääse tuul neid teiste taimede vahele väga räsima.

Teiste taimede vahel kasvamine on muidugi jälle üks aediiriste kasvatamisega seotud probleem. Jätkuvalt ei tohi iiriste peenrasse paigutades unustada, et nende risoomid vajavad õhku ja päikest. Eriti suve teisel poolel, kui risoomidel moodustuvad järgmise aasta õiepungad, ja sügisel, kui õhuniiskus on kõrge ning vihmad sagedased. Olukord, kus teised taimed iirisejuurikate eest päikest varjavad, on kehvapoolne, aga olukord, kus teised taimed oma lopsaka kasvuga iiriste jalamile lamanduvad, on neile juba eluohtlik.

Olen selle murega kimpus olnud eluaja, sest kuni viimase ajani pole mul olnud aiaruumi eraldi iirisepeenra tegemiseks, vaid olen neid just nimelt pidanud kasvatama püsilillede segapeenardes. Sellega on olnud mängimist ja muret üksjagu, nagu ka ebaõnnestumisi, loomulikult. Igatahes just see on põhjus, miks on hea mõte aediiriseid kasvatada täitsa omaette istutusalal, iridaariumis, kus teised taimed ei võta nende valgust ega õhku ära ja kus on lihtsam tagada aediiristele neile meeldiv kuivus. Ühispeenras aga pole nende erikohtlemine sageli väga võimalikki, näiteks põua ajal, kui kõik ülejäänud lilled vajaksid aeg-ajalt hädasti hilisõhtust vihmutiseanssi – aga täiesti põuakindla aediirise jaoks on see ohtlik. Või näiteks multšimine. Väga mugav ja otstarbekas on püsilillepeenar katta korraliku multšikihiga, sest siis pole meil enam kuigi palju vaja kasta ega rohida – aga aediirise multšimine ei tule kõne allagi, kui me tahame teda veel ka järgmisel aastal oma aias näha.

Minu esimene katse eraldi iridaarium rajada läks igatahes vale pinnasehindamise nahka. Aga ma kavatsen minna järgmisele katsele. Kuigi võibolla, jah, võibolla ma tahan sellegipoolest integreerida kindlaid vanu tugevamaid aediirisesorte ka segapeenardesse. Sest aediirisega annab siiski kujundada väga ilusaid peenrakooslusi. Nende suured ja mõjukad õied annavad hea kontrasti igasuguse väiksema kribu ja vahuga, mida püsikupeenrad sageli kipuvad täis olema.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
lugeja
6 aastat tagasi

Aitäh!!