Krista Kumberg Enno Tammeri raamatust: on mul seda kõike vaja teada?

Haapsalu lasteraamatukogu bibliograaf Krista Kumberg arvustab Enno Tammeri raamatut Ilon Wiklandist.

Enno Tammer

Ilon Wikland. Elu pildid

Tammerraamat 2017

Aastaid tagasi polevat palju puudunud, et IlonWikland oleks Eestile kingitud ja Haapsalus paiknenud 800 pilti autosse laadinud ja tagasi Rootsi viinud. Aga sellest edaspidi, nagu kirjutab Enno Tammer vastses Wiklandi elulooraamatus. Autori stiil on emotsionaalne, lugejaga otsest kontakti hoidev ja ajakirjanduslik. Kunstniku elu seni valgena püsinud laigud on nüüd enam-vähem värviga kaetud. Kui millestki puudust tunda, siis on see Wiklandi elu lühikronoloogia ja isikunimede register.

On mul seda kõike vaja teada, küsin endalt, kui reklaamikära kasutab elulooraamatutest rääkides nende kõige skandaalsemaid kohti huvikonksudena, nagu seda Kaia Kanepi puhul tehti ja nagu siinkirjutaja isegi äsja tegi. Miks me loeme elulugusid? Uudishimu rahuldamiseks? Innustuse saamiseks? Teadmise pärast, et nemad seal kõrgel on samasugused inimesed kui meie siin oma argihalluses mütates?

Küllap tekib oma elus palju saavutanud inimesel aastate kogunedes mõte kõik, mis südamel, ise ära rääkida. Et pärast, kui juba hilja, keegi talle sõnu suhu ei paneks ega valesid järeldusi põlistaks. Nii leidiski Wikland pikaaegse koostööpartneri ja sõbra Enno Tammeri näol autori, kes suure sisemise kaasaelamisega kirjeldab Wiklandi elusündmusi ja inimesi tema ümber.Tammeriga seob kunstnikku ka varasem ühine raamat – aastal 2007 ilmunud album „IlonWiklandi maailm”, milles heidetakse loomingu ülevaate kõrval põgus pilk ka kunstniku elukäigule ja vahendatakse tema mõtteid oma töö ja selle eesmärkide kohta. Need leheküljed on tõstetud täiendatud kujul ka uude raamatusse.

Haapsallane teab Wiklandi elu- ja loomeloost enam kui keskmine eestlane. Lastele räägitakse temast koolis, suured on ajakirjandusest usutlusi lugenud, enesele kuulsast kunstnikust pildi loonud. Enne kui „Pilvede all” lennutas linna Eesti orbiidile, viis Wikland oma lapsepõlveraamatutega idüllilise Haapsalu laia maailma. Kaaslinlase kuulsus turgutab eneseväärikust nagu kaasmaalase olümpiavõit tugitoolisportlast, õhutab tema elukäiguga kursis olema. Millise pildi raamat IlonWiklandist maalib?

Sellel pildil on andekas, töökas, sihikindel, otsekohene ja eneseteadlik naine, kes ei andesta usalduse kuritarvitamist, inimene, kes pole pereelu karjäärile ega karjääri pereelule ohvriks toonud, uudishimulik ja seiklushimuline rändaja, julge eksperimentaator. Suhted meestega on toonud talle pettumusi, juba isa distantseerus tütrest. Varakult iseseisvuma pidanud neiul oli toeks vanavanemate armastus ja teadmine sellest, et joonistamine on tema kutsumus.

Elulooraamatut teemaks võttes on oht hakata rääkima peategelasest, mitte raamatust. Niisiis raamatu juurde.Wikland ütleb seal, et talle meenub „elu piltidena, mida oskaks ja saaks ka praegu joonistada” (lk 11). Enno Tammeri valdavalt intervjuu vormis elulugu koosnebki tekstipiltidest, nagu autor ise ütleb. Tammer püüab „sõnadega joonistada Ilonist pildid, milles ta hakkab elama” (lk 9). Sama võtet on kasutatud Haapsalus asuval Iloni Imedemaal, mille ekspositsioonis on kunstniku elulugu esitatud tosina pildina.

Raamatus on 16 säärast pilti, see algab Tartu piltidega ja lõpeb piltidega joonistamisest. Iga pilt-peatükk algab autori sissejuhatusega, edasi vaheldub autori jutt kunstniku jutuga ning lõpus tuuakse välja pildi üldistusi ja mõjusid. Nii võib juhtuda, et üks ja sama seik kordub peatükis kolmel korral. Sageli on need pildid ülevoolavalt tundelised – autoril tundub raske olevat end sõbrast kirjutades kõrvaltvaataja positsioonijätta.

Tammer pole lootnud ainuüksi Wiklandi mälule, vaid on teinud arhiivides tublisti tööd ega ole ära põlanud ka Wikipedias pakutavat teavet. Tänu sellele teame nüüd rohkem näiteks kunstniku emapoolsest vanaemast Amalie Jusest, kellega ei lastud Ilonil pärast vanemate lahutust millegipärast enam suhelda. Ka Viida ja Max Pääbo lahutuspaberid on must valgel näha, samuti teadaanne Viida Pääbo tekstiiliateljee kohta. Tammer avab põgenikelaeva Meritäht saatust ja laiendab võimalusel kunstniku mälestusi taustateabega.

Mälestustesse süüvides tuleb kunstnikul endalgi meelde uusi detaile ja ta soostub kõnelema varem välditud teemadel. Ennäe, kohtumine Lindgreniga polnudki nii juhuslik, nagu seni näis! Oli teada, et Ilon sai emaga pärast sõda kokku, nüüd räägib ta ka seda, miks nad tülitsedes taas lahku läksid. (Sellele vaatamata hoidis vanaema mõnda aega tütretütart.) Oli teada, et kunstnik lahutas StigWiklandist, nüüd teame, millistel asjaoludel ja kuidas 30 aastat kestnud abielu lõppes. Pereelust räägib kunstnik endiselt vähe, Tammer kirjutab: „Ei hakanud minagi selles osas peale pressima, jättes Ilonile õiguse ja vabaduse rääkida vaid seda, mida ta ise tahab ja vajalikuks peab.”

On üks teema, mille puhul nii kunstnik kui ka raamatu autor põlema lähevad – autoriõiguste teema. Wikland on pidanud enda loomingu pärast piike ristama nii suurte riikide (Venemaa, Hiina) kui ka Astrid Lindgreni pärijatega. Asjalood on sealmaal, et Wikland ei riski mustvalget pilti Karlssonist omatahtsi kasutada ega värvilist kalendris Karlssoniks nimetada (lk 277). Õnneks on kunstnikul hea advokaat. Rootsi lastekirjanduse muuseum Junibacken laskis Wiklandi joonistatud Lindgreni-tegelased teisel kunstnikul valmis maalida. See haavas Wiklandi sügavalt ja ta ei teinud kirjastusele Rabén&Sjögren 15 aastat ühtegi pilti (lk 206).

Autoriõiguste teema (ja mitte ainult see) põhjustas suure pahanduse Wiklandi ja Iloni Imedemaa (Läänemaa muuseumi) vahel. Sellele pühendab Tammerkümmekond lehekülge peatükis „Skandaali pildid” (ja mitte ainult seal). Jutt on emotsionaalne, sirgelt süüdistav ja nimesid (korduvalt) mainiv. Küllap oli Wiklandil soov asi lõplikult selgeks rääkida. Praegu on ta Iloni Imedemaa toimimisega väga rahul. Aga lugedes tekkis päris paha tunne. Millegipärast näis, et teemale on raamatus hagu antud.

Tammerile tahaks ka vastu vaielda ja teda täiendada. Muuseumi omaaegses Iloni-teemalisestrükises, mis Wiklandi tahtel levist kõrvaldati, olevat kõik pildid luba küsimata võetud Tammeri koostatud albumist. Ka olevat tekst osaliselt tema pealt maha kirjutatud (lk 289). Kolmekümnest pildist kolm on tõepoolest Tammeri raamatust, aga sellekohase allikaviitega – üks illustratsioon ja kaks fotot, mida Imedemaa kogudes polnud. Eluloo osa trükises on kokku pandud varemilmunud intervjuude põhjal.

Autor pole uurinud, mis sai 1990ndate alguses tekkinud ideest luua Haapsallu Wiklandi teemapark (lk 241). Peale ärimeeste tegelesid sellega ka Haninge turismikooli tudengid, kelle õppejõud oli Wiklandi hea peretuttav. Muuseas, üks tudengitest – Marit Kangro –on Gustav Suitsu lapselaps. Lasteraamatukogu ja toonase kunstikooli vahelisele alale rajas linn aastal 2002 Iloni aia, kus tänase päevani toimuvad suviti lasteüritused ja kus saab aastaringi mängida. Iloni aia arendamine jäi soiku, kui loodi Iloni Imedemaa. Tammeripiltidesse ei mahtunud ka see, et ainus eesti autor, kelle raamatut ehivad Wiklandi illustratsioonid, on Leelo Tungal („Jõuluajal juhtuvadki imed” 2009).

Wikland ütleb raamatu lõpus, et tahab ikka veel joonistada. Näiteks koomiksi vanainimese pentsikute juhtumustega moodsas maailmas. Aga tähelepanu ja kohustused väsitavad (lk 335): „Kuid pean ka ütlema, et tähelepanu ja kohustused näitavad, et olen veel olemas; et mind pole unustatud. See teeb ju rõõmu, kui oled nii vana kui mina.”