Kui aus olla, pole ma kunagi varem Puhvet Kapis lõunatanud. Mind on siia toonud pigem suveõhtused istumised sõbrannadega, kui päev hakkab juba looja minema. Õhtuti on Puhvet Kapp kuidagi erinev, hägune sünkjas valgus annab kohale hoopis teistsuguse ilme.
Päeval on Puhvet Kapp töölisklassi seas kuum koht. Õhtune hiiliv hämarus, mis avaratest akendest sisse pressib ja Puhvet Kapile salaliku välimuse annab, on asendunud argise meluga ja lõunatajatega, kellel tuli takus. Keegi ei jää pikemalt laua taha istuma. Kui roog on alla kugistatud, pagetakse tagasi tööpostile.
Mina olen aga kõigist kohustustest prii, seega jätkub aega, mida Puhvet Kapis surnuks lüüa. Ma ei tee väljagi päevapakkumisest (klubivõileib kana, muna, peekoni ja friikatega) ning otsin harjumuspäraselt üles meelisroa: kana-halloumi-burgeri. kartulifriikate asemel tellin vahelduseks bataadifriikad. Jääkohv šokolaadiga asendab tavapärast vaarikalimonaadi. Võin etteruttavalt öelda, et viimane samm oli viga.
Puhvet Kapi
