12.2 C
Haapsalu
Reede, 18. september 2026

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Toiduarvustus

Silt: toiduarvustus

Puhvet Kapp – meie igapäevane leib

Burger bataadifriikatega. Foto Maria Mai Siimut
Kui aus olla, pole ma kunagi varem Puhvet Kapis lõunatanud. Mind on siia toonud pigem suveõhtused istumised sõbrannadega, kui päev hakkab juba looja minema. Õhtuti on Puhvet Kapp kuidagi erinev, hägune sünkjas valgus annab kohale hoopis teistsuguse ilme. Päeval on Puhvet Kapp töölisklassi seas kuum koht. Õhtune hiiliv hämarus, mis avaratest akendest sisse pressib ja Puhvet Kapile salaliku välimuse annab, on asendunud argise meluga ja lõunatajatega, kellel tuli takus. Keegi ei jää pikemalt laua taha istuma. Kui roog on alla kugistatud, pagetakse tagasi tööpostile. Mina olen aga kõigist kohustustest prii, seega jätkub aega, mida Puhvet Kapis surnuks lüüa. Ma ei tee väljagi päevapakkumisest (klubivõileib kana, muna, peekoni ja friikatega) ning otsin harjumuspäraselt üles meelisroa: kana-halloumi-burgeri. kartulifriikate asemel tellin vahelduseks bataadifriikad. Jääkohv šokolaadiga asendab tavapärast vaarikalimonaadi. Võin etteruttavalt öelda, et viimane samm oli viga. Puhvet Kapi

Toiduarvustus: Lihula varjatud pärl – Aleksandri pitsa- ja veinituba

Pitsa. Foto: Maria Mai Siimut
Lõpp-peatus Pärnu, vahemaandumine Lihula. Lihula oli teatavasti Saare-Lääne piiskopkonna üks tähtsamaid keskusi ja tänaseni õhkub sellest linnast ajaloohõngu, mis sunnib peatuma ja paelub. Eristub teistest. Peale Moeämbri ja Tapamaja galerii on Lihulal veel midagi varuks – Härra Aleksandri pitsa- ja veinituba, mille tagasihoidlike puitlaudisega seinte vahel peitub palju. Lisaks mitmekülgsele pitsavalikule toimub justkui ajarännak mõnda eelmisesse ajastusse. Söögikoha vana talukoha pisut rustikaalne interjöör lisab hilisele lõunatamisele jumet ning annab H

Toiduarvustus: ihu- ja vaimutoit Jaani kirikukohvikus

Toortatrarull ja halvaaküpsisekook. Foto: Maria Mai Siimut
On laupäeva pärastlõuna. Haapsalu kihab kodukohvikutest, ühega pole võimalik piirduda. Isegi kui väga tahaks, isetehtud küpsetised ja hõrgutised tervitavad iga nurga peal, püüavad lõksu. Minu pilk peatub aga Jaani kirikul. Inimesi Jaani kirikus on. Ja mitte vähe. Hubane miljöö pakub vaheldust, puhkehetke. Jaani kirikukohvikul Leib ja Lugu on stiili, see õhkub pühendumusest. Selle eest võib tänuliku pilgu saata 2015. aastal sündinud piibli- ja kokandushuviliste rühmitusele Piibel Köögis, kes hoolitsevad ihu- ja vaimutoidu eest, ühendades toiduvalmistamise ja pühakirja. Kogu ettevõtmine on läbimõeldud ja professionaalne. Elegantsetesse põlledesse riietu

Lihtne gurmee lossimüüride vahel

[caption id="attachment_280261" align="alignnone" width="5000"] Pestokaste, mida Linnuse kohviku roogadele lisatakse, valmis peakokk Kristjan Targamaa enda salajase retsepti järgi. Lemmi Kann[/caption] Vaevalt kuu aega tegutsenud Linnuse kohvikut võib nimetada oma karbis peidus olevaks pärliks, millest on lihtne mööda minna, kuid need, kes selle üles leiavad, saavad ülimalt meeldiva üllatuse osaliseks. Ilmselt ei tea paljud siiani, et värskelt renoveeritud piiskopilinnuse muuseumi alal tegutseb Linnuse kohvik, sest selleni jõudmine eeldab kindlat soovi ja tahtmist linnusemuuseumi külastada. Kohvik on koha sisse võtnud linnuse avaral terrassil, mis on lihtsalt ideaalne paik ühe suvepäeva või -õhtu nautimiseks hea toidu ja joogi saatel. Kui aga ilm peaks tujukaks minema, saab istuda ka põliste kiviseinte vahel. Ei midagi keskaegselt kõledat – täiesti tore sumeda valgusega kohvikutuba.