September on alati tekitanud minus hea tunde. Vaatamata sellele, et suveilmad asenduvad juba sügiseste tuultega, tekitab tarkusekuu rõõmu.
September on uute alguste aeg, eelkõige neile, kes viimased paar nädalat on ema ja isa käekõrval otsinud sobivat koolikotti, kuhu hoolsasti sätitud vihikud, pinal ja kõik muu koolis tarvilik. Pidulik riietus, ühes käes lillekimp ja teises ema või isa käsi – kooliaasta alguse tähistamine on Eestis tähtsal kohal.
Olen jätkuvalt seda meelt, et 1. septembrit võib julgesti pidada rahvuslikuks suurpäevaks. Tarkusepäeva ärev pidulikkus ja kooliaasta alguse aeg ulatub kooliseinte vahelt kaugemale, puudutades suuremal või vähemal määral kogu meie ühiskonda, tuues endaga kaasa elevuse, uued ootused ja teise elurütmi.
See on päev, mil kooliteed alustavad väikesed põnnid värskete ranitsatega ning samal ajal tunnevad end noorena need, kes juba aastakümneid tagasi oma esimest aabitsat lehitsesid. Tarkusepäev ei ole pelgalt kuupäev, see on sümbol – meie r
