Raskel ajal on iga raasuke rõõmu suureks abiks. Viimased neli aastat Ukrainat vaevanud sõda on kaude rõhunud ka eestlaste enesetunnet. Kehvad ja keskpärased on idanaabri presidendi Vladimir Putini naabruses elades olnud need aastad siin Maarjamaal. Äsja alanud Milano-Cortina taliolümpiamängud võiksid vahelduseks pakkuda kaua oodatud rõõmuraasukese.
Mäletan seniajani seda joovastavat tunnet, kui jooksime sõpradega 1988. aasta veebruaris Tartus ühiselamust välja ja röökisime talvisel tänaval rõõmust, sest Allar Levandi oli võitnud kahevõistluses olümpiapronksi. Mis sellest, et Allaril oli südame kohal võistluskombinesoonil nõukogude vapp – see oli MEIE medal.
Me ei röökinud rõõmust üksi, ka vastasühikast valgus välja kümneid tudengeid, üksteist emmati ja avati vahuveinipudeleid.
Samal moel oli tol öösel üleval ja Allarile tänulik kogu Eesti. Seda nähtust kirjeldas spordiajakirjanik Gunnar Press väga tabavalt nii: „Nojah, siis on ta päral. Ja ühtäkki ei oska oma Tallinna-kodus selle vabanemisega midagi peale hakata. Medal on meie ja tuled Eestimaa akendes ei kustu veel.”
Sportlased on eestlastele sellest saati palju rõõmu pakkunud. Kohe-kohe on kinodesse tulemas
