Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_396689" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Kuigi üheksa miljoni elanikuga Ungari on suhteliselt väike riik, on seal nädal tagasi lõppenud parlamendivalimistel ebatavaliselt suurt mõju kogu maailmas. Loomulikult loksub nende valimiste järellainetus tuntavalt ka Eesti randa. Toon mõne näite eelnevate väidete kinnituseks. Ebatavaliselt jõulise katse valimiste mõjutamiseks tegid USA president Donald Trump ning liikumine Make America Great Again (MAGA). Mõned päevad enne valimisi külastas Budapesti asepresident J. D. Vance, kes valimiskampaania üritustel kiitis 16 aastat Ungarit valitsenud peaminister Viktor Orbánit. Ning süüdistas valimistesse sekkumises hoopis Euroopa Liitu. Suurel valimisrallil mängiti ungarlastele kõlaritest ette Donald Trumpi telefonikõne, mille üks sõnum oli näiteks „Olen Viktori suur fänn ning toetan t

„Kaitsevägi: 31.03 Võimalik uus öhuoht Rapla-, Pärnu- ja Harjumaal. Drooni nähes varjuge. Olge valvsad. Lisainfo kriis.ee ja 1247.” Selline sõnum laekus mu telefoni kell 4.45. Ja samasuguseid sõnumeid said veel sajad tuhanded eestlased sõltuvalt oma elukohast. Mida peame selliste sõnumitega ette võtma? Öösel kell neli või viis hommikul inimesed magavad, sellised sõnumid rikuvad meie une ja tekitavad mittevajalikku ärevust. Järgmisel hommikul andsin ühiskonnaõpetuse tunni Gustav Adolfi gümnaasiumis. Pooled kuulajad olid Erasmuse programmi raames Tallinnasse tulnud rootsi noored. Nende õpetaja oli öösel saanud samasuguse sõnumi inglise keeles ning oli tõsiselt paanikasse sattunud: olen vastutav oma õpilaste eest, mida nüüd tegema pean? Samal ööl oli mu elukaaslane koos Saksa telekanali ZDF võttegrupiga Setumaal, kohe Venemaa piiri ääres. Tema sai eestikeelse hoiatusteavituse, aga sakslastele seda sõnumit ei edastatud. Kuna Saksa teleajakirjanikud olid tegemas videolugu julgeolekuolukorrast meie idapiiril, tekkis sel teemal hommikul mõttevahetus. Kas sellised sõnumid on asjakohased ning kuidas neid nii valikuliselt edastatakse? Erinevalt Eestist otsustati Soomes mitte tõst

[caption id="attachment_327503" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Soomlased ei ole viimasel kümnel aastal maailmas enam kuulsad mitte niivõrd kõva spordirahvana, vaid maailma kõige õnnelikuma rahvana. Sel nädalal avaldati 2025. aasta õnnelikkuse indeksi tulemused, milles soomlastel õnnestus taas „maailmameistri tiitlit” kaitsta. Rõõmustame soomlaste edu üle, aga küsime endalt: miks on eestlased võrreldes põhjanaabritega oma eluga palju vähem rahul? (Õnnelikkuse indeksi koostamise metoodika on väga lihtne: sotsioloogid paluvad avaliku arvamuse küsitluses inimestel hinnata rahulolu oma eluga kümnepalliskaalal.) Sissejuhatuseks arvud viimasest õnnelikkuse indeksist, kus kirjas on 147 riiki. Soomlased kogusid kümnest pallist 7,76 ning neile järgnesid 7,54 palliga Island ja Taani. Õnnelikkuse indeksi puhul on selgelt näha rikaste põhjamaiste ja/või kõva tööeetikag

[caption id="attachment_327505" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Miks venelased kardavad oma sõjaveterane, sellal kui ukrainlased enda omi austavad? Nii Venemaa kui ka lääne ajakirjanduses on tänavu tähelepanu pälvinud 38aastase Sahhast pärit Viktor Savvinovi juhtum. See mees tappis 2020. aastal tuttava naise ning mõisteti 11 aastaks vangi. Kolm aastat hiljem läks ta vabatahtlikult „kontraktnikuna” Ukrainasse sõdima, jäi ellu ning pääses vabadusse. Peagi pärast kodukanti naasmist tappis Savvinov oma joomakaaslase ning pensionil oleva naisõpetaja. Seekord mõisteti mõrtsukale karistusajaks 20 aastat. Aga ta vabastati väljaande SakhaDay teatel teistkordselt vanglast mullu juulis, sest sõlmis kaitseministeeriumiga uue lepingu ning läks teist korda sõtta. Septembris sai Savvinov rindel haavata, deserteerus haiglast ning on tänini jooksus. Savvinovi juhtum on ent vaid üks tuhandetest „sõjaveteranide” sooritatud kuritegudest. 2025. aastal registreeriti Venemaal rekordiliselt palju raskeid kuritegusid – 627 900. Viimati kogeti teisel pool Peipsi järve nii ränka kuritegevuse taset aastal 2010. Raskete kuritegude arv on pärast sõja alustamist Ukrainas pideval

[caption id="attachment_327503" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kui teismeline Erika oma kasuvanaemaga tülli läks, virutas see talle naelikuga niimoodi vastu pead, et verd purskas. Selline stseen on mängufilmis „Meie Erika”, mida juba eelmisel nädalavahetusel käis vaatamas üle 13 000 inimese. Arvasin kinos istudes, et tegemist on kunstilise liialdusega. Aga siis lugesin Erika Salumäe erakordselt avameelset, esilinastuse eel antud intervjuud Eesti Ekspressile. „Kasuema Ruth suhtus minusse pigem kaastundega, aga Ruthi ema, vanaema Amalie Tops – Topsi Maal, nagu teda hüüti – ei sallinud mind,” kirjeldas Erika oma õnnetut lapsepõlve. „Vanaema peksis nii, et seljal ja jalgadel olid vorbid, ta oli väga julm. Ja kui ta peksis, oli ta pidurdamatu, justkui elas välja oma viha, et olen kõrvalsuhtest.” Kui lõppes film, mis kujutab Erika Salumäe elu kuni esimese olümpi

  Raskel ajal on iga raasuke rõõmu suureks abiks. Viimased neli aastat Ukrainat vaevanud sõda on kaude rõhunud ka eestlaste enesetunnet. Kehvad ja keskpärased on idanaabri presidendi Vladimir Putini naabruses elades olnud need aastad siin Maarjamaal. Äsja alanud Milano-Cortina taliolümpiamängud võiksid vahelduseks pakkuda kaua oodatud rõõmuraasukese. Mäletan seniajani seda joovastavat tunnet, kui jooksime sõpradega 1988. aasta veebruaris Tartus ühiselamust välja ja röökisime talvisel tänaval rõõmust, sest Allar Levandi oli võitnud kahevõistluses olümpiapronksi. Mis sellest, et Allaril oli südame kohal võistluskombinesoonil nõukogude vapp – see oli MEIE medal. Me ei röökinud rõõmust üksi, ka vastasühikast valgus välja kümneid tudengeid, üksteist emmati ja avati vahuveinipudeleid. Samal moel oli tol öösel üleval ja Allarile tänulik kogu Eesti. Seda nähtust kirjeldas spordiajakirjanik Gunnar Press väga tabavalt nii: „Nojah, siis on ta päral. Ja ühtäkki ei oska oma Tallinna-kodus selle vabanemisega midagi peale hakata. Medal on meie ja tuled Eestimaa akendes ei kustu veel.” Sportlased on eestlastele sellest saati palju rõõmu pakkunud. Kohe-kohe on kinodesse tulemas

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Kuna tänavu varasügisel valitakse Eestile uus president, siis hakkas ajakirjandus võimaliku uue riigipea nimega spekuleerima juba aasta esimestel päevadel. Delfi ja Postimehe lugudest on käinud läbi diplomaat Jüri Luik, õiguskantsler Ülle Madise, Euroopa Parlamendi liikmed sotsiaaldemokraadid Marina Kaljurand ja Sven Mikser ning reformierakondlane Urmas Paet, välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov, endine kaitseväe juhataja Martin Herem, diplomaadid Matti Maasikas ja Indrek Kannik, endine peaminister Andrus Ansip, riigikontrolör Janar Holm ja veel mitu teist nime. Taasiseseisvunud Eestil on seni olnud kaht tüüpi presidente. Aastatel 1992–2016 riiki juhtinud Lennart Meri, Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves olid presidendiks saades kogenud poliitikud. Alates 2016. aastast

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Lõppevat aastat ühe kolumniga kokku võtta on tänavu ebatavaliselt lihtne, sest 2025. aasta läheb ajalukku kui Donald Trumpi võimsa come-back’i aasta. Enamiku eestlaste jaoks, kelle sekka kuulun minagi, oli lõppev aasta just sel põhjusel kurb. Siiski on ka inimesi, kellele Trumpi tagasitulek on olnud suur rõõm. Näiteks novembris riigivastase vägivallata tegevuse kahtlustuse tõttu kinni peetud Oleg Bessedini Facebooki rühma Таллиннцы (Tallinlased) aktiivsemad liikmed on suured Trumpi toetajad. Miks? Sest needki kremlimeelsed eestimaalased saavad aru, et Trumpi tormiline tegevus on nõrgestanud Ukrainat ning mänginud tugevad trumbid Putini Venemaa kätte. Kui president Trump kordab siiralt Kremli jutupunkte – Ukraina kaotab Donbassis oma territoori

Kolmkümmend aastat tagasi oli elu palju lihtsam. Kui tänaval tuli vastu dressipükstes nahktagiga kiilaspea, siis oli kaugelt selge, et see on kurjategija. Pätt võis igale inimesele tänaval kallale tulla ning rusikaid või isegi relva kasutades raha ära võtta. Mobiiltelefone rööviti kolmkümmend aastat tagasi harva, sest neid oli ainult kõige jõukamatel inimestel. Seevastu rahast jäid inimesed tänaval sageli ilma, sest ka pangakaarte veel polnud ning kõik inimesed kandsid kaasas sularaha. Ehk on tõesti kohatu võrrelda Eesti praegust kuritegevuse olukorda ületamatute üheksakümnendatega, mil seadused veel eriti ei kehtinud. Seepärast võtsin lahti statistikakogumiku „Kuritegevus Eestis 2024”. Sealt leidsin sellised andmed: kui veel 2010. aastal toimus Eestis 599 röövimist, siis mullu ainult 101. Kuna juriidilise maailma mõisted ei kattu sageli tavaliste inimeste arusaamadega sõnade tähendusest, siis täpsustan. Karistusseadustiku § 200 kohaselt on röövimine: „Võõra vallasasja äravõtmise eest selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, kui see on toime pandud vägivallaga, – karistatakse kahe- kuni kümneaastase vangistusega.” Kõige raskemad ning samas ühiskonna kriminogeenset

Lühidalt vastates ei olegi meie naaberriigi ehk Vene föderatsiooni elanikel suuri muresid. Nagu näitavad avaliku arvamuse küsitlused, on venelaste enamik Ukraina sõja ohvritest ning sellega kaasnevaist probleemidest hoolimata oma eluga täitsa rahul. Muidugi võib kohe vastu väita, et Venemaal läbi viidud avaliku arvamuse küsitlusi pole mõtet uskuda. Surmani hirmunud inimesed ei julge Vladimir Putini režiimi kartes niikuinii ausalt vastata. Samas on hästi teada, et Putinil on juba veerand sajandit aidanud võimul püsida see, et tema administratsioon kraadib pidevalt küsitluste abil ühiskondlikku temperatuuri. Putini kinnisideede ja emotsioonide järel on just gallupid need, millest lähtudes Kremlis mõni otsus tehakse või tegemata jäetakse. Teisalt arvavad paljud maailma politoloogid ja sotsioloogid siiski, et vähemalt Venemaa tunnustatuima gallupifirma Levada küsitlused annavad vene rahva meeleoludest enam-vähem usutava pildi. Seepärast vaatasingi aasta lõpu eel, mida näitavad vene hinge ehk leg