Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_391988" align="aligncenter" width="2000"] President Kersti Kaljulaid. Foto: Malle-Liisa Raigla[/caption] Eesti olümpiakomitee (EOK) presidendi ametikoht on olnud meie iseseisvas ja taasiseseisvunud riigis üks kõige mainekamaid. Seda kinnitab seniste presidentide loetelu, mis EOK saja-aasta pikkust ajalugu arvestades väga lühikene: Friedrich Akel (1924–1931), Johan Laidoner (1934–1940), Arnold Green (1989–1997), Tiit Nuudi (1997–2001), Mart Siimann (2001–2012), Neinar Seli (2012–2016) ning Urmas Sõõrumaa (alates 2016). Üldistatult öeldes sai üks osa neist EOK juhiks riigimehena ja teised edukate ärimeestena. Legendaarsed on EOK presidendivalimised 2016, sest toona kandideeris kolm inimest ning teises valimisvoorus alistas suurärimees Urmas Sõõrumaa tol ajal poliitikast loobuda soovinud keskerakondlase Jüri Ratase tulemusega 61:60.

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] 28. septembril 2024 ilmuvat kolumni ei ole võimalik kirjutada ühelgi muul teemal kui Estonia laevahukust 30 aastat tagasi. „This is Estonia,“ alustas kolmas tüürimees Andres Tammes raadiokõnet Soome laevaga Silja Europa ja läks siis sujuvalt üle soome keelele. „Kuka se on siellä?“ Imetlusväärne oli Tammese rahulikkus olukorras, kus laev oli juba suures kreenis. Elu viimaseks jäänud vestluses tervitas ta esmalt soome kolleegi viisakalt: „Hyvää huomenta! Puhutko sä suomea?“

[caption id="attachment_327503" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption]   Minu jaoks lõppes meie lähiajaloos terve oluline ajastu, kui Siim Kallas nädal tagasi teatas: „Aeg on täis, aitab küll.“ Pärast seda pakkis Kallas oma riigikogu tööruumis isiklikud asjad kokku ja sõitis nendega Viimsi koju pensionipõlve pidama. Selle otsuse peale ei imestanud keegi, seda enam, et 75aastane mees tunnistas ausalt: „Aastad teevad oma töö ja tervis on ka nii, nagu ta on, seal jätkamine ei ole enam mugav.”

[caption id="attachment_397694" align="alignnone" width="2000"] Hannes Rumm. Foto: Ülo Nebokat[/caption] Väga sageli nimetatakse sündmusi ajaloolisteks, aga vaid vähesed neist peavad ajaproovile ka tegelikult vastu. Augusti lõpus 1994 toimus tõesti ajalooline sündmus – Eestist lahkusid lõplikult viimased Vene Föderatsiooni väed. 30. augustil 1994 kirjutas Päevaleht loos „Viimane Vene sõjamasin lahkub Eestist täna“, et päev varem sõitis minema viimane Eestist lahkuv raudtee-ešelon Vene sõjaväe varaga. Kloogalt teele asunud rong koosnes 55 vagunist, neist 20 olid kinnised transportvagunid, 33 lahtised platvormvagunid ja kaks reisivagunid. Ešelonis oli Venemaa 144. motolaskurdiviisi tehnika ja vara, samuti mõningad Vene sõjaväelaste isiklikud autod. Üle 2000 tonni kaaluv ešelon tuli Kloogalt Tallinna toimetada kahe veduriga.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Lühike vastus on: räägivad palju ning palju pajatavad nad ka ajaloost. Just sellepärast pööravad paljud riigijuhid ja sajad miljonid inimesed iga kord pärast olümpiamänge suurt tähelepanu sellele, milline on medalivõitjate edetabel. Seekord võitis Pariisi suveolümpiamängudel medaleid kokku 91 riiki, Eesti jäi medalita. Nagu ka Läti ja Soome. Aga see-eest Leedu võitis neli medalit, kettaheites jäi leedukate kuld ainult kolme sentimeetri kaugusele. Neli medalit võitis isegi Eestiga võrreldava rahvaarvuga, aga verivaene Moldova.

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] 28. september 2008 on päev, mis jäi mulle alatiseks meelde. Aga mitte ainult mulle, vaid veel kümned tuhanded kaasmaalased mäletavad neid emotsioone, mida tekitas kümnevõistleja Erki Noole olümpiavõit Sydneys. Suurvõistlustel toimuvad kergejõustikustaadionil hommikupoolikuti eelvõistlused ning medalite pärast heitlevad ainult mitmevõistlejad. Sydneys jäi staadion kümnevõistluse teise päeva hommikul pärast eelvõistlusi täiesti tühjaks, sest areenil heitsid lõõskavas palavuses ketast veel ainult kümnevõistlejad.

Kui Ursula von der Leyen mõni aasta tagasi Eestit külastas, siis käis ta ka Narvas. Aga mitte sellepärast, et üle jõe Venemaa poole vaadata, vaid pigem selleks, et külastada Kreenholmi manufaktuuri, mille asutasid tema esiisad.

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption]   Kui just midagi väga ootamatut ei juhtu, saab Kristen Michal pärast aastakümnete pikkust visa tööd Eesti järgmiseks peaministriks. Aga kuidas üldse liigituvad taasiseseisvumise järgsed peaministrid? Kui alustada lugemist esimestest päris vabadest valimistest 1992. aasta sügisel, on meil 32 aasta vältel olnud kokku kümme peaministrit (valitsusi on kokku koguni 18). Esimene ses loetelus on Mart Laar ning praeguseks viimane Kaja Kallas. Esimene põlvkond meie peaministreid olid laulva revolutsiooni aegsed rahvakangelased: Mart Laar (1992–1994 ja 1999–2002), Andres Tarand (1994–1995) ja Siim Kallas (2002–2003). Need valitsusjuhid kerkisid poliitikasse enne taasiseseisvumist ning jäid omandatud liistude juurde pikkadeks aastateks. Teise peaministrite tüüpi liigitan Tiit Vähi (1995–1997), kes jõudis poliitikasse tehnokraatliku managerina, saades esimest korda vahevalitsuse juhiks juba 1992. aastal. Tehnokraatlikke peaministreid tunneb kogu maailm, viimati astus just sellisena Hollandi valitsusjuhi ametisse pikaaegne tippametnik Dick Schoof. Tehnokraatlikuks peaministriks võib nimetada ka Vähi järeltulijat, samuti Koonderakonda kuulunud Mart Siimanni (1997–1999), kes poliitikuna valijate häälte püüdmisele eelistas tagatoas tegutsemist.

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Tavaliselt kuumeneb elumere temperatuur jaanipäeva eel Eestis ikka märksa kõrgemale, kui on vee soojus Paralepa rannas. See on loomulik, sest kokku langeb mitu asja. Esiteks püüavad kõik firmad oma suuremad tegemised jaanipäevaks valmis saada, sest aasta kõige pikema ööga saab alguse puhkuste hooaeg. Teiseks püüavad oma hooaja ära lõpetada poliitikud – seda nii Toompeal kui ka omavalitsustes. Mis tähendab, et enne pikka suvepuhkust üritatakse kaelast ära saada olulised otsused. Riigikogu puhul tähendas see tänavu nii oluliste ning sadade tuhandete inimeste rahakotti otseselt puudutavate otsuste tegemist nagu maamaksu määra tõstmine ja automaksu kehtestamine. „Laikide arv“ Facebookis ja teistes ühismeediakanalites kasvab juuni teises pooles samuti aasta tipptasemele, sest tuhanded lasteaia, põhikooli, ametikooli, gümnaasiumi ja ülikooli lõpetajate pildid ujutavad muidu tigetsevad keskkonnad üle.

[caption id="attachment_396689" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Olen Vladimir Putinit oma silmaga näinud üks kord elus. See juhtus 2013. aastal Moskvas. Nägin Putinit kergejõustiku maailmameistrivõistluste avamisel kuulsal Lužniki staadionil. Selsamal Venemaa esistaadionil, kus kolmikhüppaja Jaak Uudmäe võitis 1980. aastal olümpiakulla ning millelt mängude lõpus lendas minema maskott-õhupall Miša. Mäletan meeleliigutust, mille Miša äralend eesti poisiklutis tekitas. Sarnast mälestust jagavad kogu maailmas sajad miljonid inimesed, kes Moskva mängudele kui spordi suursündmusele siiralt kaasa elasid.