Silt: hannes rumm

Tänavusel hapukurgihooajal pakutavad hapukurgid on kohati soolasemad ja vürtsikamad kui varasematel aastatel. Suve peetakse üldiselt rõõmsaks ajaks, mil enamus läänemaailmast hinge tõmbab ja mida eesti keeli juba üle sajandi „hapukurgihooajaks” kutsutakse. Ajakirjanduse uurijate väitel kasutasid seda väljendit algselt Saksa kaupmehed ja rätsepad, kellel suvel oli vähe tööd ning kes pidid läbi ajama odava toiduga nagu hapukurgid. Kõige levinuma seletuse kohaselt kandus väljend hiljem üle ajakirjandusse, kus see hakkas tähendama „uudiste põuda” ehk aega, mil lehed täidavad veerge vähetähtsate või kummaliste lugudega. Eks sisestage praegu mistahes meediaväljaandesse otsinguks BSH ja vaadake, kui mitu uudist Brigitte Susanne Hundist nädalas kirjutatakse. Ent sel suvel on hapukurgid kohati päris soolased, et mitte öelda üle soolatud. Selle suve suursündmus on seni presidendivalimised, mis vaikselt podisevad, aga pilukil potikaane vahelt tuleva kuuma auru tulemusena ka avalikkuses segadust tekitavad. Segaduse tekitamisega väheneb niigi madal toetus poliitikute suhtes. Ja mis eriti tähtis – kui rahvale jääb arusaamatuks see, miks ja milliste kokkulepete tulemusena just üks või

[caption id="attachment_396689" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Alles kuu aega tagasi saabus Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi Tallinnasse ning nautis taaskord täielikku eestlaste poolehoidu ja imetlust. Enam-vähem samasugune pilt avaneb teisteski Euroopa riikides. Ent paraku on Zelenskõi siseriiklik kuvand kirjum ning oma inimeste suhtumine märksa kriitilisem. Presidendi usaldusväärsus on ukrainlaste silmis praegu täitsa tugev 58 protsenti ning Kiievi rahvusvahelise sotsioloogia instituudi küsitluste kohaselt ongi see viimasel pooleteisel aastal püsinud vahemikus 53–74 protsenti. Paraku ei räägi lääne meedia ega ka valdav enamik sotsiaalmeedia mõjuisikuid Zelenskõi nõrkustest ja juhtimisprobleemidest. Just seetõttu tabas sel nädalal väga halva üllatusena Eesti inimesi suur avalik tüli, mille põhjustas Zelenskõi otsus vahetada välja populaarne 35aastane kaitseminister Mõhhailo Fedorov. See tüli tuli küll väga valel ajal, sest Ukraina asjad lähevad viimasel ajal tõusujoones. Venemaa suvine pealetung pole üldse edenenud. Hoopis Ukraina on süsteemsete droonirünnakutega halvanud vene naftatööstuse ning tekkinud bensiinijärjekorrad hävi

[caption id="attachment_327505" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm.[/caption]   Sel nädalal toimunud õppuse Ilves 2026 ilmselt enim üleriiklikku tähelepanu pälvinud osa oli „massirahutuste” mahasurumine Paldiskis. Selle visuaalselt võimsa etenduse tõttu võis tekkida mulje, nagu oleks suurim oht kohaliku viienda kolonni tegevus, mida suunatakse idapiiri tagant. Ent õppuse raames toimus suuri ja keerulisi harjutusi ka paljudes teistes kohtades. Eesti Raudtee ja Elron viisid Ida- ja Lõuna-Eesti liinidel reaalajas läbi õppuse, millega harjutati rongiliikluse peatamist ja reisijate varjumist drooniohu korral. ERRi uudistemajas mängis politsei läbi äkkrünnaku tõrjumise, mille käigus terroristidel õnnestus võtta ka pantvange. Omavalitsused ja naiskodukaitse avasid kümnes linnas vajaliku varustusega evakuatsioonikoha. Kokku kaasati õppusele 4000 inimest ning 150 organisatsiooni, kes kõik teadsid ainult üht väikest osa õppuse stsenaariumist. See stsenaarium kirjeldas aga erakordselt laiaulatuslikku hübriidrünnakut Eesti ja meie naabrite vastu. Milline see tervikstsenaarium siis oli? Loomulikult üritati seda koostades olla võimalikult tõelähedased ning pakkuda üh

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Neil Lääne Elu lugejail, kes ei taha laupäeval oma tuju rikkuda, soovitan seda lugu mitte lugeda, sest juttu tuleb ainult kurbadest ja veel kurvematest asjadest. Enam-vähem kõik me teame, kui palju hukkub igal aastal liikluses inimesi. Vähemalt õige suurusjärgu oskame välja pakkuda: 50–60 inimest. Aga kindlasti on ka neid inimesi, kel on veel meeles rõõmus uudis aasta algusest: „2025. aastal hukkus liikluses 44 inimest, mida on vähem kui kunagi varem

[caption id="attachment_327505" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm.[/caption] Arvake, palun: millised on viimastel aastatel rahvusvaheliselt kõige menukamad Eestis välja antud raamatud? Vihjeks – neid raamatuid loetakse ja tsiteeritakse kohe pärast ilmumist kümnetes välisriikides, sest ilmuvad need teosed üheaegselt eesti ja inglise keeles. Ja kirjanike asemel on nende raamatute autorid oma nimesid hoolega varjavad riigiametnikud. Vastus – need menukid on kaitsepolitseiameti ning välisluureameti aastaraamatud, mis sisaldavad salajast infot, mille järele on vene ohtu tajuvas maailmas suur nõudlus. Meie süvariigi ametite üllitatud veebiraamatuid kasutavad infoallikatena maailma mõjukaimad meediakanalid, rääkimata meie oma ajakirjanduses ülisuurest tähelepanust. Ent eelmainitud teoste varju on nii kodukamaral kui teispool riigipiiri jäänud hiljem ilmuma hakanud Eesti kaitseväe aastaraamat. Seepärast võtsin tänavuse aastaraamatu nüüd ette. Sõjaväeliste käsitluste kõrval tekitas huvi päris viimane peatükk „Toimetulek sõjaärevusega – teadvusta, märka, tegele”. „Sõjaga seotud ärevus mõjutab ühiskonda tervikuna, jätmata kedagi sellest päris puutumata,” tõdeb peatüki

[caption id="attachment_396689" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm. Foto: Diana Unt[/caption] Kuigi üheksa miljoni elanikuga Ungari on suhteliselt väike riik, on seal nädal tagasi lõppenud parlamendivalimistel ebatavaliselt suurt mõju kogu maailmas. Loomulikult loksub nende valimiste järellainetus tuntavalt ka Eesti randa. Toon mõne näite eelnevate väidete kinnituseks. Ebatavaliselt jõulise katse valimiste mõjutamiseks tegid USA president Donald Trump ning liikumine Make America Great Again (MAGA). Mõned päevad enne valimisi külastas Budapesti asepresident J. D. Vance, kes valimiskampaania üritustel kiitis 16 aastat Ungarit valitsenud peaminister Viktor Orbánit. Ning süüdistas valimistesse sekkumises hoopis Euroopa Liitu. Suurel valimisrallil mängiti ungarlastele kõlaritest ette Donald Trumpi telefonikõne, mille üks sõnum oli näiteks „Olen Viktori suur fänn ning toetan t

„Kaitsevägi: 31.03 Võimalik uus öhuoht Rapla-, Pärnu- ja Harjumaal. Drooni nähes varjuge. Olge valvsad. Lisainfo kriis.ee ja 1247.” Selline sõnum laekus mu telefoni kell 4.45. Ja samasuguseid sõnumeid said veel sajad tuhanded eestlased sõltuvalt oma elukohast. Mida peame selliste sõnumitega ette võtma? Öösel kell neli või viis hommikul inimesed magavad, sellised sõnumid rikuvad meie une ja tekitavad mittevajalikku ärevust. Järgmisel hommikul andsin ühiskonnaõpetuse tunni Gustav Adolfi gümnaasiumis. Pooled kuulajad olid Erasmuse programmi raames Tallinnasse tulnud rootsi noored. Nende õpetaja oli öösel saanud samasuguse sõnumi inglise keeles ning oli tõsiselt paanikasse sattunud: olen vastutav oma õpilaste eest, mida nüüd tegema pean? Samal ööl oli mu elukaaslane koos Saksa telekanali ZDF võttegrupiga Setumaal, kohe Venemaa piiri ääres. Tema sai eestikeelse hoiatusteavituse, aga sakslastele seda sõnumit ei edastatud. Kuna Saksa teleajakirjanikud olid tegemas videolugu julgeolekuolukorrast meie idapiiril, tekkis sel teemal hommikul mõttevahetus. Kas sellised sõnumid on asjakohased ning kuidas neid nii valikuliselt edastatakse? Erinevalt Eestist otsustati Soomes mitte tõst

[caption id="attachment_327503" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Soomlased ei ole viimasel kümnel aastal maailmas enam kuulsad mitte niivõrd kõva spordirahvana, vaid maailma kõige õnnelikuma rahvana. Sel nädalal avaldati 2025. aasta õnnelikkuse indeksi tulemused, milles soomlastel õnnestus taas „maailmameistri tiitlit” kaitsta. Rõõmustame soomlaste edu üle, aga küsime endalt: miks on eestlased võrreldes põhjanaabritega oma eluga palju vähem rahul? (Õnnelikkuse indeksi koostamise metoodika on väga lihtne: sotsioloogid paluvad avaliku arvamuse küsitluses inimestel hinnata rahulolu oma eluga kümnepalliskaalal.) Sissejuhatuseks arvud viimasest õnnelikkuse indeksist, kus kirjas on 147 riiki. Soomlased kogusid kümnest pallist 7,76 ning neile järgnesid 7,54 palliga Island ja Taani. Õnnelikkuse indeksi puhul on selgelt näha rikaste põhjamaiste ja/või kõva tööeetikag

[caption id="attachment_327505" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Miks venelased kardavad oma sõjaveterane, sellal kui ukrainlased enda omi austavad? Nii Venemaa kui ka lääne ajakirjanduses on tänavu tähelepanu pälvinud 38aastase Sahhast pärit Viktor Savvinovi juhtum. See mees tappis 2020. aastal tuttava naise ning mõisteti 11 aastaks vangi. Kolm aastat hiljem läks ta vabatahtlikult „kontraktnikuna” Ukrainasse sõdima, jäi ellu ning pääses vabadusse. Peagi pärast kodukanti naasmist tappis Savvinov oma joomakaaslase ning pensionil oleva naisõpetaja. Seekord mõisteti mõrtsukale karistusajaks 20 aastat. Aga ta vabastati väljaande SakhaDay teatel teistkordselt vanglast mullu juulis, sest sõlmis kaitseministeeriumiga uue lepingu ning läks teist korda sõtta. Septembris sai Savvinov rindel haavata, deserteerus haiglast ning on tänini jooksus. Savvinovi juhtum on ent vaid üks tuhandetest „sõjaveteranide” sooritatud kuritegudest. 2025. aastal registreeriti Venemaal rekordiliselt palju raskeid kuritegusid – 627 900. Viimati kogeti teisel pool Peipsi järve nii ränka kuritegevuse taset aastal 2010. Raskete kuritegude arv on pärast sõja alustamist Ukrainas pideval

[caption id="attachment_327503" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kui teismeline Erika oma kasuvanaemaga tülli läks, virutas see talle naelikuga niimoodi vastu pead, et verd purskas. Selline stseen on mängufilmis „Meie Erika”, mida juba eelmisel nädalavahetusel käis vaatamas üle 13 000 inimese. Arvasin kinos istudes, et tegemist on kunstilise liialdusega. Aga siis lugesin Erika Salumäe erakordselt avameelset, esilinastuse eel antud intervjuud Eesti Ekspressile. „Kasuema Ruth suhtus minusse pigem kaastundega, aga Ruthi ema, vanaema Amalie Tops – Topsi Maal, nagu teda hüüti – ei sallinud mind,” kirjeldas Erika oma õnnetut lapsepõlve. „Vanaema peksis nii, et seljal ja jalgadel olid vorbid, ta oli väga julm. Ja kui ta peksis, oli ta pidurdamatu, justkui elas välja oma viha, et olen kõrvalsuhtest.” Kui lõppes film, mis kujutab Erika Salumäe elu kuni esimese olümpi