Silt: hannes rumm

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Kui Eestis mõnikord tundub, et meil ei lähe riigi ja rahvana liiga hästi, tasub veidi reisida. Kirjutan seda lugu tänavakohvikus Chişinăus, vana nimega Kišinjovis. Moldova pealinnas. Riigis, kus erinevalt Eestist elab ainult 33 000 m² peal üle kolme miljoni inimese. Aga muu maailma mõõtkavas oleme mõlemad väikeriigid.

[caption id="attachment_396688" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm[/caption] Vestlesin hiljuti legendaarse mööblitööstuse Standard ja mitme ettevõtjate esindusorganisatsiooni juhi Enn Veskimäega. Palusin elukogenud mehel tuua mõned näited selle kohta, kuidas Eesti riik toimetab ebaefektiivselt. Ühe näitena võttis Veskimägi jutuks sajandi alguses kehtestatud vanemapalga, mis võimaldab emal-isal väikelapsega kuni kolm aastat kodus olla. „Seda tehti ainult selleks, et suureneks sündimus,” meenutas Veskimägi. „Kui me vaatame tagantjärele, siis iga aastaga sündimus ainult väheneb. Kas oleks aeg teha analüüs emapuhkuse mõjude kohta?”

Kõndisin kolmapäeva, 10. mai hommikupoolikul Tallinna Siselinna kalmistu ja kaitseväe kalmistu vahel kergliiklusteel.

[caption id="attachment_397693" align="alignnone" width="2000"] Publikut oli küll vähe, kuid ajakirjanik Hannes Rummi ja kuulajate vahel tekkis tihe arutelu. Foto: Ülo Nebokat[/caption] Üleeilsel Euroopa päeval rääkis Eesti Ekspressi ajakirjanik, aastatel 2011–2016 Euroopa komisjoni Eesti esinduse juht Hannes Rumm Läänemaa raamatukogu lugemissaalis Euroopa Liidu asjadest. Publikut oli vähe, kuid sellest hoolimata tekkis kohati küllaltki tihe arutelu ehk dialoog. Rumm alustas algusest, kui 1964. aastal otsustati esimest korda tähistada Euroopa päeva. 2004. aasta 1. maist on ka Eesti Euroopa Liidu (EL) liige. „Pidime oma meeskonnaga Eesti rahvast valgustama ja selgitama plusse, mis meid Euroopa Liidus ees ootasid,” meenutas Rumm ettevalmistusi 2003. aasta septembris toimunud rahvahääletuseks. „Eesti inimesed olid algul suuresti vastu. Praegusest kümnest Ida-Euroopa riigist ELis oli Eesti kõige tõrksam. Rahvahääletusel aga andis jaatava vastuse kaks kolmandikku rahvast.”

[caption id="attachment_396686" align="alignnone" width="756"] Hannes Rumm[/caption] Kirjutan seda lugu Gruusia pealinnas Tbilisis. Iga Tbilisis käinud eestlane teab linna peatänavat Rusthaveli avenüüd. Peatänavast allapoole minnes on peagi vastas Kura jõgi, ülespoole minnes aga lõppeb linn järsu mäenõlvaga. Mina olen praegu selles vanalinna osas, mis on vastu mäge. Loomulikult on nii heas kohas linna keskel parlamendihoone, välisministeerium ja paljud teised valitsusasutused. Aga siin asub ka tõeline vanalinn. Selline, mida Tallinnas ega Haapsalus enam vist kusagil pole – tsaariaegsed majad, iseloomuliku gruusiapärase arhitektuuriga. Need vanad ja lagunenud majad on vaheldumisi tuttuute kinnisvaraarendustega ning nõukaaegsete, mitte eriti hästi renoveeritud VIP-hoonetega.

[caption id="attachment_327502" align="aligncenter" width="1347"] Hannes Rumm[/caption] Kui Kaja Kallase juhitud Reformierakonna-Eesti 200-sotsiaaldemokraatide valitsus ametisse astub, saavad 509 Läänemaa inimest valitsusse päris oma esindaja. Kolmeteistkümnest ministrist kaks esindavad järgmises valitsuses Läänemaa, Saaremaa ja Hiiumaa valimisringkonda. Nad mõlemad on loomulikult saarlased, sest kolmest maakonnast on Saaremaa elanike arvult suurem kui Läänemaa ja Hiiumaa kokku liidetuna. Kokku skooris justiitsministri ametisse astuv Kalle Laanet riigikogu valimistel 4347 häält ning neist ümmarguselt kümnendik ehk 416 häält tuli Läänemaalt. Regionaal- ja maaeluministri ametisse astuva Madis Kallase kogusaagiks valimistel jäi 2254 häält ning Läänemaalt tuli neist 93. Eks need Laaneti ja Kallase valijad Läänemaalt saavad nüüd vähemalt sõprade ja sugulaste seltskonnas praalida, et neil on päris oma mees valitsuses. Ent nali naljaks, Lääne Elu lugejatele tuleb meenutada, et uue valitsuse parteiline koosseis ei vasta nende eelistustele. Nii Eestis kui ka valimisringkonnas nr 5 võitis Reformierakond.

[caption id="attachment_327502" align="alignnone" width="300"] Hannes Rumm[/caption] Üks selle nädala suurimaid jututeemasid oli Brüsseli ajalehe Politico artikkel, milles anonüümsed allikad süüdistasid Eestit Ukraina abistamise sildi all rehepapi tegemisel. Eesti ja eestlaste reaktsioon sellele loole oli palju olulisem kui lugu ise. Aga meenutan lugejale lühidalt, et Politicos pandi Eestile pahaks Ukrainale antud relvastuse eest hüvitamise küsimist Euroopa Liidu uuest fondist nimega rahurahastu. Rahurahastu eesmärk ongi taastada liikmesriikide enda kaitsevõimet, mis nõrgenes Ukrainale loovutatud abi tõttu.

Kümmekond aastat tagasi nuuksus peaaegu kogu Eesti ajakirjandus nutta: euroliit sunnib meid loobuma hõõgpirnidest, uued leedtehnoloogia lambipirnid on kallid, nende soojus harjumatult külm ja rikub inimeste silmi!

[caption id="attachment_327504" align="alignnone" width="1347"] Hannes Rumm. Arhiiv[/caption] Kuidas te suhtuksite sellesse, kui järgmisel nädalal seisaks näiteks Haapsalu linnuse väravate ees puruks lastud vene tank T-72? Seesama, mida kaitseministeerium eksponeeris eelmisel nädalal Tallinnas Vabaduse väljakul. Ütlen kohe, et see küsimus on oletuslik, sest vähemalt esimeses ringis ei kuulunud Haapsalu nende linnade sekka, kellele tanki eksponeerimist pakuti. Kahjuks osutus see, kuidas Eesti inimesed tanki eksponeerimisse suhtuvad, Eesti riigi strateegilise kommunikatsiooni eest vastutavate poliitikute ja ametnike jaoks ebameeldivaks üllatuseks. Aga alustan isiklikust kogemusest. Käin kord kuus ERRi venekeelse Raadio 4 saates, milles analüüsitakse valeinfo levikut. Selle saate kõige huvitavam osa on raadiokuulajate kõned, sest seal kuuleb pea iga kord mõnd pesuehtsat vatnikut.

content/uploads/2021/05/hannes-rumm.jpg"> Hannes Rumm[/caption] Eelmisel nädalal käis teist aastat järjest Tallinnas Eesti inimõiguste instituudi aastakonverentsil esinemas viimane Venemaa Nobeli preemia laureaat Dmitri Muratov. Muratov pälvis ajalehe Novaja Gazeta peatoimetajana Nobeli rahupreemia 2021. aasta sügisel kahasse Filipiinide ajakirjaniku Maria Ressaga. Loomulikult näitas Nobeli komitee sellise valikuga toetust vabale ajakirjandusele neis riikides, kus ajakirjanikud riskivad tööd tehes oma vabaduse ja eluga. Vaid veidi pärast Muratovi mullust esinemist ründas Venemaa Ukrainat. Ajalehe Novaja Gazeta toimetus otsustas ise ilmumise lõpetada, sest sõjaaegse tsensuuri tõttu ei oleks nad saanud enam tõde rääkida. Osa lehe ajakirjanikke jäi Venemaale, ka Muratov. Teine osa pages läände ja annab nüüd välja ajalehte Novaja Gazeta Europe, mille toimetus asub Riias. Enne sõda viitas Muratov Tallinnas Kremli tellitud avaliku arvamuse küsimustele ning kinnitas, et Putin pole Ukrainat veel rünnanud ainult sellepärast, et 70 protsenti venelastest on sellele vastu: „Ehkki Vene televisioonipropaganda on ramminud igasse 145 miljoni inimese ajusse.” Nagu tagantjärele tarkusega teame, ei hoolinud Putin ka venelaste vastuseisust.