Kui keegi oleks mulle Viljandi kruusaväljakutel pisikese poisikesena palli taga ajades öelnud, et kannan kunagi Liverpooli särki ja mängin iganädalaselt sadade tuhandete silmapaaride ees, oleksin ehk muhelenud ja trenni edasi teinud. Aga unistus elas ja kasvas ning mis peamine – jagus neid, kes julgustasid unistama.
Tänane Eesti jalgpall seisab aga silmitsi tõsise murega: puuduvad võrdsed võimalused selliste unistuste sünniks. Liiga palju sõltub klubide asukohast – kas lähedal on vajalik taristu, toetavad lapsevanemad, treenerid või lihtsalt transport, et noor saaks üldse mängule minna.
Olen viimase poole aasta jooksul istunud maha kümnete klubide esindajatega üle kogu Eesti. Samuti toimusid jalgpallikäräjad, kus arutasime ühiselt, mida on vaja selleks, et jalgpall ei muutuks vaid suur
