„Kommi või pommi!” kõlas järjest hoogu juurde saaval halloween’i-õhtul möödunud aastal ühe Nõmme eramaja ukse taga.
Üksi elav vanaproua Helga on igaks juhuks terveks õhtuks tänavapoolsed tuled tubades kustu pannud. „Kui see õuevärav veel lukus käiks… aga ei käi, vägisi trügivad sisse,” kahjatseb ta. „Ei meeldi mulle see „kommi või pommi”. Mitte midagi muud nad rääkida ega teha ei oska, sellepärast ma neid ei ootagi.” Vastukaaluks toob ta mardi- ja kadrisandid, kes tulevad, kostüümid seljas ja laulud-luuletused peas. „Ära minnes soovisid mulle möödunud kord nii palju viljaõnne, et viimased tanguterad leidsin toast alles kevadise suurpuhastuse ajal üles. Need on toredad lapsed, kes midagi ka meie vanadest traditsioonidest teavad, mitte ei käi ringi kommi pommimas.”
Hingedeaja kombeid proua oma lapsepõlvest Lääne-Nigulas Turvalepa külas ei mäleta. „Jah, hingedest räägiti palju – et inimese hing läheb taevasse, tammepuu või
on zombistunud uus maailm, karm reaalsus, agoonia enne lõppu