0

Hingedepäeval löövad kalmistud särama

Kaire Reiljan

Kaire Reiljan

kaire@le.ee

Üha kiirenev elutempo, inimeste mööda maailma laialipillutatus ja urnimatuste populaarsus on nii aastakümneid püsinud matuse- kui ka kalmude hooldamise traditsiooni muutmas. Arvo Tarmula

Läheneb hingedepäev – aeg, mil mõeldakse neile, kes on meie hulgast lahkunud, käiakse lähedaste kalmudel ja süüdatakse seal küünlad, nagu see on olnud tavaks ka jõulude ajal.

„Mulle meeldib küünalde meri, mis öösel kalmistul paistab,” ütles Ridala ja Martna kirikuõpetaja Küllike Valk.

Valk võrdles küünlasäras surnuaeda suurlinna paneelmajaga, kus samuti paljudes, kuid mitte kõigis akendes paistavad tuled. „Aga kalmistu on linn, mis pole siin maa peal,” ütles ta.

Valgu sõnul mõtleb ta vahel, eriti kui pilvitus taevas säravad tähed, et need kalmudel põlevad küünlad oleksid nagu ühenduses taevatähtedega. „See on igatsus olla koos. Mälestuse hoidmine on meie inimeste jaoks oluline,” ütles Valk. „Veel on.”

Eesti kalmistu- ja matusekultuur on Valgu sõnul omanäoline ning kultuuripärandi uurijad ja hoidjad on isegi öelnud, et see vääriks Unesco kultuuripärandi nimekirja kandmist. „Selleks tuleks see aga kiiresti kirja panna, kuni on veel neid, kes mäletavad,” ütles Valk.

Üha kiirenev elutempo, inimeste mööda maailma laialipillutatus ja urnimatuste populaarsus on nii aastakümneid püsinud matuse- kui ka kalmude hooldamise traditsiooni muutmas.

Lapsed kaasa

Valgu sõnul on kremeerimine ja urnimatused muutnud matusetalituse mitmeosaliseks – kui varem saadeti inimene kas kirikust või leinatoast ära, sängitati maamulda ja lõpuks istuti peielauda, siis nüüd kulub pärast ärasaatmist jupp aega, enne kui urni matmiseks taas kokku tullakse. Või siis jääb ärasaatmine üldse ära ja kokku tullakse urnimatuseks või vastupidi. „See kõik lõhub leina – ei lase meil leinas püsida ega ka leinast välja tulla. Asjadel pole enam algust ega lõppu,” ütles Valk.

Teise suure muutusena nimetas Valk, et lapsi ei võeta enam matustele ja surnuaeda kaasa. Sellega kaob aga järjepidevus – lapsed on ju need, kes hakkavad ühel päeval meid matma ja kui nad ei tea, kuidas see käib, on nad segaduses. „Võtke lapsed kalmistule kaasa ja rääkige neile, kes on sinna maetud, kuidas nad on teile olulised olnud ja milliseid väärtusi nad kandsid,” soovitas Valk.

Maastikuarhitekt Tiina Tuulik on seda meelt, et laste eemal hoidmisega surnuaedadelt katkeb side: „Kaob see side, et kui inimene sureb ja ta maetakse kalmistule, on ka see kalmistu selle inimesega seotud.” Tuulik möönis, et nooremate inimeste jaoks on tähtsamad elavad inimesed, vanemana aga need, kes on juba lahkunud.

Tuuliku sõnul on surnuaial käimine vanematele inimestele mõneti ka teraapia vorm. Valk lisas, et varem oli traditsioon käia kalmistul surnuga rääkimas: „Seda eriti esimesel aastal pärast matuseid.” Kui juba kalmule mindi, oli kombeks ka haud korda teha.

Surnuaiandus

Tuuliku sõnul on üks Eestis elav välismaalane öelnud, et eestlased tegelevad surnuaiandusega – hauaplats on meie jaoks lapike maad, mille eest tuleb hoolt kanda. Maastikuarhitekti sõnul on kalmude liivaga katmise ja rehitsemise ehk rehaga triipude tõmbamise komme pärit ilmselt eelmise sajandi algusest ja tekkinud osana kodukujunduskampaaniast – koduaedade korrashoidmise kõrval hakati toona rääkima ka hauaplatside korrashoiust.

Kui varasemal ajal olid hauaplatsid enamasti ümbritsetud rauast piirdeaedadega, nagu neid võib näha näiteks Haapsalu vanal kalmistul, siis 20. sajandi alguses hakati kirjutama, et hauatähised tuleks jätta, aga piirdeaiad ära koristada.

Surnuaedade laiendamine ja uute kalmistuosade tekkimine lõi viljaka pinnase surnuaiandusega tegelemiseks – hakati haudade eest hoolitsema, sinna ilutaimi ja hekke istutama, nagu seda tehti koduaedades. Tuuliku sõnul ei kasvanud sellistes uutes osades ka võsa ja kõrged puud, mis tegi hauaplatsi liivatamise ja korrashoidmise lihtsamaks. Hekkide häda on tema sõnul see, et kui neid ei hoolda, siis lähevad nad käest ära, nii muutusidki kalmistud vahepeal võpsikuteks. 1960. aastatel hakati soovitama hauaplatsidele betoonpiirdeid ja moodi läks kalmu katmine plaatidega. Tuuliku sõnul soovitati betoonpiirdeid sellepärast, et välistada võõrale hauale astumist. „Nüüd on aga vastupidi – paljudel kalmistutel ei tohigi hauapiirdeid rajada,” ütles Tuulik.

„Nüüd on inimesed seda meelt, et laseme kalmu rohtu kasvada – seda pigem ka mugavusest, sest siis on kergem muru niita,” rääkis Valk.

Skandinaavia maade surnuaedadel ongi näiteks tavaline, et hauakivi ees on väike lilleklump ja ülejäänu on muru, mida on lihtne murutraktoriga hooldada. Seda teed on mindud näiteks ka Leediküla kalmistul, kus selle haldaja, Lääne-Nigula vallavalitsuse majandusosakonna juhataja Taivo Kausi sõnul saab valida matusekoha alal, kuhu ei saagi kivist ja lilleklumbist suuremat platsi teha.

„Murul on ka palju suurem tähendus,” ütles Valk. „Nagu ütleb Taaveti laul nr 24: „Haljale aasale ma panen sind lebama.” See on see, mida me ihkame läbi terve elu – kui kord siit läheme, oleme haljal aasal ja saame puhata.”

Tuulik ütles, et pered on mööda maailma laiali pillutatud ja alati polegi võimalik surnuaeda minna, seda enam, kui sugulased on Eesti eri kalmistutele maetud. Elutempo muutumisest annab tunnistust ka üks väike detail – kui varem oli sage kalmukujunduse element pink, siis nüüd neid kalmistutel enam nii palju ei kohta. „Vanasti käidi surnuaial bussiga ja siis tehti pingil istudes aega parajaks. Tänapäeval pole kellelgi enam aega istuda,” ütles Valk.

Valgu sõnul tundub surnuaial käimine ja haudade eest hoolitsemine vahel koormana. „Aga samas on see ilus – rehitsed, tassid vett, istutad lilli ja mõtled nende inimeste peale, kes on sinu heaks oma elu andnud. See, et me neid ei unusta, on see pisku, mida saame tänutäheks teha,” ütles ta.

See, et inimesed elavad mitte ainult teises Eesti, vaid sageli ka maailma otsas, on tekitanud nõudluse uute kalmistuteenuste järele. On juba firmasid, kellelt saab tellida haudade korrastamist ning tähtpäevade puhul küünalde ja lillede panemist. Haapsalu surnuaedu korras hoidva Haapsalu Linnahoolduse juhatuse liikme Krista Vilta sõnul on ka neilt sellist teenust küsitud. „Ühelt poolt on see teenus kiiret elutempot ja ka vahemaad arvesse võttes põhjendatud, aga teisalt – kas raha maksmine annab hingerahu?” küsis ta. Vilta lisas, et tänapäeva probleem on see, et sugulased ei suhtle enam nii väga. Kui seda tehtaks, annaks ka perekonnas ära jagada, millal või mismoodi hauda korrastada. „Matusel ei ole üks inimene, miks siis peab hauahooldus olema vaid ühe inimese mure?” lisas ta.

Surnuta haud

Nii nagu muutuvad hauaplatsid, muutuvad ka kalmistud ise. Küllike Valku häirib, et uutel surnuaedadel ei jälgita enam traditsioonilist matmissuunda – pea lääne, jalad ida poole –, vaid maetakse risti-rästi.

Tuulik rääkis, et urnimatuste tulekuga hakati urnide matmiseks eraldama väiksemaid, meeter korda meetri suuruseid platse. „Ajaloolistele kalmistutele hakkas tekkima selline ruudustik, nagu oleks seal laste hauad,” rääkis Tuulik. „Mulle hakkas see väga vastu ja see oli ka põhjus, miks hakkasin kalmistuid lähemalt uurima,” lisas ta.

Tuuliku sõnul on tänapäeval ka urniplatsid pigem kirstuplatsi mõõtu, sest nii säilib surnuaial ühesugune struktuur.

Tuuliku sõnul oli aeg, mil pered võtsid suuri neljakohalisi perekonnaplatse, kuid nüüd enam eriti mitte. „Perekonnaplatsid ise ei kao aga kuhugi – nende puhul on ülematmine läbi aegade tavaline olnud ja seda tehakse ka nüüd,” ütles Tuulik.

Vilta sõnul on viimasel ajal inimesed hakanud uurima, kas kalmistul võiks olla koht, kus mälestada meie hulgast lahkunuid, kes ei ole siia maetud. „See on meie meelest kasvav trend,” ütles Vilta.

Ridala vanal surnuaial on olemas koht, kuhu panna küünal neile lahkunutele, kelle hauale pole võimalik minna. Selline küünlapanemise koht rajati Ridala kalmistule kaks aastat tagasi Soome eeskujul. „Soomes on see väga levinud ja selline tühi haud asub tavaliselt kusagil kalmistuvärava lähedal,” ütles Valk. „Mul on hea meel, et see siia ka sai tehtud.”

Valk lisas, et kui surnuaial sellist kohta pole, on alati võimalus läita mälestusküünal ka mõne kiriku küünlapuul. „Selliseid küünlapuid tekkis kirikutesse eriti suure tulvana pärast Estonia hukku,” ütles ta.

Küünla panemist peab Valk tähtsaks: „Inimesed ei oska enam hinnata mälestust ja haudadel käimine hakkab unarusse jääma. Aga keegi meist ei taha olla unustatud. Seepärast tuleb panna küünal ja meenutada inimesi, kes on olnud enne meid.” Küünlavalgus liigub alati ülespoole. „Ja me loodame kõik, et saame sinna üles jumala juurde,” ütles Valk.

NB! Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt. Kommentaare ei toimetata. Nende sisu ei pruugi ühtida toimetuse seisukohtadega. Kui märkad sobimatut postitust, teavita sellest moderaatoreid, vajutades lipukese ikooni.

Kommenteeri

avatar
wpDiscuz