Surnuaiapüha traditsioon algas Eestis 19. sajandi esimesel poolel. See toetas rahvusliku ärkamisaja vaimsust ja oli osa vastuseisust Tsaari-Venemaa venestamispoliitikale. Vabadussõja aastail kasvas surnuaiapüha rahvuslikkus eriliselt, sest tuldi ju mälestama endi keskelt pärit ja oma rahva vabaduse eest langenuid.
Selle püha juured ulatuvad aga ristiusu-eelsessegi aega. Esivanemate hingede austamine oli meie muinaskultuuris oluline. Võtame kas või Kalevipoja, kes käis raskel ajal isa haual nõu ja tarkust nõutamas. Seda motiivi luues toetus Kreutzwald muistsele tavale.
käib olenemata pastorite mulast ikka oma esivanemate haual, teistmoodi oleks see hoopis imelik, nagu ka kiriku keeld, mitte lubada osa inimesi surnuaiale matta, vaid hoopis selle müüri taha.. ei paiste see jumala arm kõigi peale ühtemoodi kiriku arvates.