Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956

Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri

Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri

Meil valati ka küünlaid. Olid sellised vormid, aga valati lambarasvast, seda keegi ei söönud. Noh, ja oli see porine peopäev, täiesti pime, ei mingi valgust kusagil, ja mina, väetike, kõnnin kooli poole. Imestan siiani, kuidas ma teelt kõrvale ei sumanud, aga kohale jõudsin ja peol laulsin. Küllap jalad olid porised ja märjad, sest mis jalanõusid mul oli, vist pastlad. Kohusetunne oli nii suur, et minemata jätmine ei tulnud kõne allagi. Ja vanematel polnud kommet lapsi saata. Nüüd viiakse autoga kõrvalmajjagi.

Virve viisin mina kooli. Oli siis väikesekasvuline ja käharate juustega, aga mitte nii punastega kui mina. Tal vaesekesel polnud midagi jalga panna. Olid ei tea kust saadud kalossid, neil oli nina kulunud ja roosa varbakene piilus välja. Kui külmemaks läks, sidus ema talle suurrätiku ümber ja kui tal tunnid lõppesid, sidusin mina ta jälle rätiku sisse. Üle õla oli tal ohvitseri kaarditasku, kus olid raamatud.

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
1 Kommentaar
Inline Feedbacks
View all comments
Nii
4 kuud tagasi

Tore lugemine, hästi kirja pandud. Loeks hea meelega veel selle põlvkonna mälestusi.