1.1 C
Haapsalu
Laupäev, 2. märts 2024

6 kuu keskmine portaali küljastajate arv kuus: 60 619

Avaleht Sildid Aino Rakkaselg

Silt: Aino Rakkaselg

Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956

[caption id="attachment_406148" align="alignnone" width="1920"] Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption] Meil valati ka küünlaid. Olid sellised vormid, aga valati lambarasvast, seda keegi ei söönud. Noh, ja oli see porine peopäev, täiesti pime, ei mingi valgust kusagil, ja mina, väetike, kõnnin kooli poole. Imestan siiani, kuidas ma teelt kõrvale ei sumanud, aga kohale jõudsin ja peol laulsin. Küllap jalad olid porised ja märjad, sest mis jalanõusid mul oli, vist pastlad. Kohusetunne oli nii suur, et minemata jätmine ei tulnud kõne allagi. Ja vanematel polnud kommet lapsi saata. Nüüd viiakse autoga kõrvalmajjagi. Virve viisin mina kooli. Oli siis väikesekasvuline ja käharate juustega, aga mitte nii punastega kui mina. Tal vaesekesel polnud midagi jalga panna. Olid ei tea kust saadud kalossid, neil oli nina kulunud ja roosa varbakene piilus välja. Kui külmemaks läks, sidus ema talle suurrätiku ümber ja kui tal tunnid lõppesid, sidusin mina ta jälle rätiku sisse. Üle õla oli tal ohvitseri kaarditasku, kus olid raamatud.

Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956, 8. osa

[caption id="attachment_406148" align="alignnone" width="1920"] Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption] Kui hein oli kuiv, hakkasime Väinoga loorehaga riisuma ja isa tegi saade. Ema käis hommikuti meile piima ja süüa toomas. Kui hein oli saadudes, hakkasime kuhja tegema. Isa ehitas kuhjaaluse, pani kuhjavarda püsti ja hangus esimese ringi heina peale. Väino vedas saade kuhja juurde ja mina ronisin kuhja otsa, olin vastuvõtja-kinnitallaja. Isa hangus heina üles, ikka järjekorras, ring-ringilt. Kuhi aina kerkis, ringid muutusid väiksemaks ja hein hakkas lõppema. Hoidsin kuhjavardast kinni ja tallasin ringi käies, sest kuhjatipp pidi olema korralik, et vihm sisse ei sajaks. Lõpuks jäi isa rahule, ütles, et istu nüüd maha ja libista end alla, ma püüan su kinni. Nii oligi. Siis riisus isa ümbruse puhtaks, surus viimased heinad kuhjaaluse vahele ja meie töö oli valmis. Korjasime oma kolu kokku ja viisime paadiga üle jõe, ootasime veidi ja ema tuli. Nüüd tiriti jälle hobused ja masinad üle jõe ja paadid viisime Tõnnele. Tõnne eit ütles, et mis sul, Jaan, viga, lastekari abiks. Mitu päeva me seal olime, vist neli-viis.

Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956, 7. osa

[caption id="attachment_406148" align="aligncenter" width="1920"] Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption] Väino oli kord väga haige, kopsupõletikus. Arst ja kogu meie pere olime ta voodi ääres. Arst vaatas kraadiklaasi ja ütles, et 41,2, nüüd on kriis, kas läheb või jääb. Ema nuttis larinal, arst vaatas ja ütles, et kraad langeb. Ellu ta jäi, aga ta oli nagu luukere, ei jaksanud käia. Tahtis ise tulla söögilaua äärde, tuli seinast kinni hoides, jõudis lauani, naeris ja ütles: „Jõudsin ise.“ See aeg, kui isa Tallinna taastas, oli raske.

Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956, 6. osa

[caption id="attachment_406148" align="alignnone" width="1920"] Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption] Kord sai ta kõhtu nõelata. Sinna paistetas nagu väike kõht peale. Väinoga juhtus muidki lugusid. Kord olid meil kassipojad. Neid sebis igal pool ringi. Juhtus, et Väino pani kogemata ukse nii kinni, et ühe saba jäi vahele. Tuligi otsast ära. Ema sõtkus parajasti leivatainast ja ütles Väinole, et too omale ise vits. Väino tuli tagasi, peos sireliraag kolme lehega. See pole mingi vits, too korralik! Seekord tiris ta tuppa korraliku kärbisetoika. Ema hakkas naerma ja Väino jäi nahatäieta.

Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937-1956, 5. osa

[caption id="attachment_406148" align="alignnone" width="696"] Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption] Veel toredam oli rullimine, põld jäi nii ilus sile. Viljalõikamise ajal õpetas ema mind vihke siduma ja hakki panema.

Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956, 4. osa

[caption id="attachment_406148" align="aligncenter" width="2000"] Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption] Äkki ütles ema, et mis kuupäev täna õieti on. Oli 24. juuli, mis ongi Jaanuse sünnipäev. Ta võis olla siis kaheaastane. Heinamaal hakkas isa kohe niitma, ema ladus asjad küüni, võttis hobuse eest ja laskis ta sööma, pani väiksemad küüni magama ja jäi ise valvama, sest oli kuulnud, et magajale võib uss suhu ronida. Meie Väinoga jooksime kohe jõe äärde, isa õpetas meid õngitsema, kui hobused puhkasid. Ema läks lõuna paiku väiksematega koju. Loomad tahtsid talitamist. Tuli järgmisel hommikul, viis meid jälle koju. Loogu läksid nad võtma kahekesi. Meid jäi hoidma vanaema Miina, keda ema eriti ei usaldanud. Ta võis lapsed täiesti unustada. Ju ta polnud päris terve. Aasta pärast halvati ta ära. Tööga hakati meid harjutama jõudumööda: mine sinna, too sealt, vii isale järele ja muud. Oli töid, mida üldse teha ei tahtnud, üks oli või tegemine.

Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956, 3. osa

[caption id="attachment_406148" align="alignnone" width="696"] Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption] Üks oli kartulikakrad, neid küpsetati ahjus, meenutasid kartulikotlette. Teine oli kodus tehtud lapšaa, sellest keedeti piimasuppi.

Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956, 2. osa

[caption id="attachment_406148" align="aligncenter" width="2000"] Aino Rakkaselg. Foto: Urmas Lauri[/caption] Kui mesilased laskusid allapoole ja kuhugi lähedale sülemisse sättisid, oli kõik hästi, aga kui nad tõusid kõrgemale ja hakkasid kõrvale kalduma, läks möll lahti. Meie tassisime veeämbrit ja isa pritsis vett, et sundida neid maanduma. Vahel see õnnestus, vahel mitte ja mesilased lendasid metsa poole teadmata kuhu. Kord juhtus see siis, kui isa ei olnud kodus. No mida meie, väikesed, teha saime, aga püüdsime. Pritsimine oli vennale raske, vesi lendas madalalt ja läinud nad olidki, aga meest ei olnud meil kunagi puudust. See lugu juhtus talvel, kui mul oli pruun palitu ja jänesenahkne müts.

Aino Rakkaselg: killukesi lapsepõlvest Kasari külas 1937–1956

[caption id="attachment_406148" align="alignnone" width="2000"] Aino Rakkaselg. Urmas Lauri[/caption] Minu esimene mälestus on rõugete panemisest Kirbla vallamajas. Võisin olla nii kaheaastane ja muidugi kodune laps, kes polnud kusagil käinud. Võõras ümbrus, palju inimesi ja see kisa ja sagimine oli mulle liiast. Panin täiest kõrist lõugama. Üks meesarst tõstis mu ette lauale peegli ja ütles, et vaadaku ma ennast, kui kole ma olen nuttes. Peeglist vaatas mulle vastu lühikeseks lõigatud punaste juustega pärani suuga laps. Panin suu plaksti kinni ega teinud seda siis ka lahti, kui käe peale kaks kriipsu tõmmati. Olin juba veidi vanem, kui isa ühel päeval pani Leksi ree ette ja sõitsime Kasari silla poole kauplusesse. Siis oli seal kaks kauplust, üks siinpool ja teine sealpool sillatammi, need põletati sõja ajal maha. Mäletan, et ukse kohal helises kelluke ja tagaruumist tuli blond naine, kelle kohta ema ütles, et poeproua. Ma ei mäleta, mida vanemad ostsid, aga poe ilu ja lõhn olid minu jaoks imelised. Poeproua tegi letil ühe plekkpurgi lahti ja andis mulle ümmarguse pehme ümbrisega kompveki.

Pilte ühe lihtsa naise lapsepõlvest aastatel 1915–1934

[caption id="attachment_405690" align="alignnone" width="696"] Foto: erakogu[/caption] Benita-Elise Rakaselja mälestused kirjutas üles tema tütar Aino Rakkaselg. Ma olevat olnud aastane, kui ema Liisa tõi mind Kangru-Mihklile, pani põrandale püsti ja sinna ma jäin. Ema oli haige ja ei saanud minuga hakkama. Mu kasvatajaks sai isa Jaani poolõde Anna, keda ma hakkasin kutsuma tantaks. Veel elasid seal mu isapoolne vanaema Mari ja võõrasvanaisa Mihkel, vanaema teine mees. Pole kuldsemat inimest olnud kui Mihkel, kes hoolis minust väga, kes oma lusikast pani paremad palad minu lusikasse ja ütles ikka, et see tüdruk on tema vere järele. Ma olin nelja-viieaastane, kui pidin heinamaale tantale ja vanaisale sööki järele viima.