Äkki ütles ema, et mis kuupäev täna õieti on. Oli 24. juuli, mis ongi Jaanuse sünnipäev. Ta võis olla siis kaheaastane. Heinamaal hakkas isa kohe niitma, ema ladus asjad küüni, võttis hobuse eest ja laskis ta sööma, pani väiksemad küüni magama ja jäi ise valvama, sest oli kuulnud, et magajale võib uss suhu ronida.
Meie Väinoga jooksime kohe jõe äärde, isa õpetas meid õngitsema, kui hobused puhkasid. Ema läks lõuna paiku väiksematega koju. Loomad tahtsid talitamist. Tuli järgmisel hommikul, viis meid jälle koju. Loogu läksid nad võtma kahekesi. Meid jäi hoidma vanaema Miina, keda ema eriti ei usaldanud. Ta võis lapsed täiesti unustada. Ju ta polnud päris terve. Aasta pärast halvati ta ära.
Tööga hakati meid harjutama jõudumööda: mine sinna, too sealt, vii isale järele ja muud. Oli töid, mida üldse teha ei tahtnud, üks oli või tegemine.
