Väino oli kord väga haige, kopsupõletikus. Arst ja kogu meie pere olime ta voodi ääres. Arst vaatas kraadiklaasi ja ütles, et 41,2, nüüd on kriis, kas läheb või jääb. Ema nuttis larinal, arst vaatas ja ütles, et kraad langeb. Ellu ta jäi, aga ta oli nagu luukere, ei jaksanud käia. Tahtis ise tulla söögilaua äärde, tuli seinast kinni hoides, jõudis lauani, naeris ja ütles: „Jõudsin ise.“
See aeg, kui isa Tallinna taastas, oli raske.
