Kord ammu puhkas Kalevipoeg rannal, vaatas merd. Igav oli. Vaatas lainet loksumas, vaatas lindu kala püüdmas. Igav oli. Äkki märkas, et keegi on kaugelt tema poole liikumas. Läheneja osutus Olevipojaks, kellel kulm kortsus. Seejärel tuli teiselt poolt noormees, nimelt Sulevipoeg, sel oli meel lõbus. Küsisid siis Olevipojalt, miks ta torsuse tujuga. Too vastas, et vaja välja selgitada, kes Eesti hiidudest on kõige tugevam. Ta oli üdini kindel, et just temale, Olevile, kuulub kangeima mehe tiitel. Kalevi- ja Sulevipoeg hakkasid mõtlematult naerma, nimetasid teda nõrgimaks ka veel pealekauba. See tegi Olevipojale tuska ning ta otsustas Alevipojalt õigust saada. Täiel häälel müristas hiid üle Eesti: „Alevipoeg, Alevipoeg, palun tule korraks siia!” Minutiga tuligi kolmandalt poolt Alevipoeg. Olevipoeg kurtis tollele, et teda on välja naerdud. Alevipoeg vaatas sõbramehele otsa, muigas veidi ja nõustus Kalevi- ja Sulevipojaga. Olevipoeg imestas sõbra sõnade üle ja tundis end reedetuna. „Mis sa jamad, mina väärin kangeima mehe tiitlit, sina, Alevipoeg, ei suuda vibugagi lasta, seega pole sul õigust siin sõna võtta.” Tüli tõotas sõprade vahel tulla suur.
Gerli Grau (14aastane)
Palivere põhikool, 8. klass
Juhendaja Margit Ülevaino
