Kohtusin hiljuti Narvas Abhaasia tudengitega. Võib küsida, et kuidas nad sinna said, sest Abhaasia on tunnustamata riik, mille passiga pole suurt midagi peale hakata.
Tuleb välja, et Gruusia ja Abhaasia vahel eksisteerivad Euroopa Liidu toetatud integreerumisprogrammid, mille toimimine sõltub sellest, kas Gruusia valitsus parasjagu viitsib Abhaasiale vastu tulla. Mõnikord ei viitsi, teinekord aga viitsib ja nii saigi umbes kümneliikmeline Abhaasia tudengite grupp sõita Euroopa Liitu koolitustele. Tulid nad muidugi mitte Abhaasia, vaid Gruusia ja Venemaa passidega. Abhaasidega tudengitega toimuvat Narvas kureeris minu endine doktorant, kes selle kohtumise ka organiseeris. „Nad tahavad oma lugu rääkida.“ kirjutas ta mulle.
Minu üllatuseks olid Abhaasia tudengid rõõmsad ja avatud noored inimesed, kolm neist olid grusiinid, üks armeenlane ja ülejäänud abhaasid. Grusiinid hoidsid terve vestluse käigus pisut tagaplaanile, mis on ka mõnevõrra loomulik. Enamik noortest rääkis väga head inglise keelt.
Separatismi vastandmõiste on unionism. Kui üks rahvas tahab tõesti rohkem ise oma asju otsustada, siis õigupoolest miks ta ei võiks? Aga unioonidele on see väga vastumeelne. Alates Venemaast kuni Hispaaniani, kus mõned aastad tagasi oldi valmis jõuliselt maha suruma Kataloonia ise olemise ja otsustamise püüet. Maailmarahu – nii palju kui teda on – püsib sellel, et unioonid ei püüdleks uusi (või nö vanasid) alasid vallutama, aga alati on rahulolematuid. Moodne unioon laiendab end nö pehmete meetoditega, see vihastab neid kes konkurentsis alla kipuvad jääma ja löövad jälle ürgsemad instinktid lõkkele. Just selle protsessi vilju me praegu näeme, eriti Ukrainas, aga… Loe rohkem »