Pärast pikka põuda on lõpuks taevakraanid avanenud. See rõõmustab eelkõige seenesõpru, sest põuaga seeni ju pole. Peaaegu igal aastal on sügisene korilus kaasa toonud ka mõne inimese metsa eksimise. Õnneks pole Läänemaa politseinikud viimastel aastatel pidanud eksinud seeneliste-marjuliste otsimiseks mastaapseid otsinguid korraldama. Enamasti on piisanud sellest, et politseiauto sõidab metsa veerde ja paneb sireenid tööle, et eksinut metsast välja juhatada.
Elu on näidanud, enamasti ei eksi inimesed võõrasse metsa, vaid kas kodu lähedale või metsa, kus juba aastakümneid seeni-marju korjamas käidud. Võibolla on üks põhjus selles, et võõras metsas oleme tähelepanelikumad – ei lase end samblast turritavatest seentest pimestada, vaid jälgime rohkem ümbrust. Tuttavas metsas aga kipume olema liialt enesekindlad.
Metsa eksimine on nagu iga teine õnnetus, mis ei hüüa tulles. Nii nagu me ei istu hommikul autorooli mõttega, et täna teen avarii, ei lähe keegi ka metsa teadmisega, et täna eksin ära. Seepärast tasuks isegi maja taha seenele minnes mõned ettevaatusabinõud tarvitusele võtta.
Ei võta ju tükki küljest, kui panna selga erksas toonis riided või vähemalt müts, et paremini silma paista. Suur koorem pole ka veepudel ja tahvel šokolaadi kotti pista. Ammugi ei tohiks koju jätta mobiiltelefoni, kuigi eriti vanemad inimesed kipuvad telefoni koju jätma kartusest see metsa ära kaotada. Telefoni pole vaja üksnes selleks, et eksimisest teada anda, vaid see aitab ka inimest positsioneerida. Muidugi on telefonist abi vaid siis, kui see ka laetud on.
Alahinnata ei tasu ka suhtlemist. Väärt seenekohad on küll hästi hoitud saladus, aga naabrinaisele võiks nii palju siiski öelda, et kuhu kanti ja kauaks on plaanis metsa minna.
Muidugi ei kaitse kõik need nõuanded metsa eksimise eest, aga igal juhul teevad need eksinu leidmise lihtsamaks. Ilusat värvilist seenesügist!
Just, jälle üks paanika tekitamine meedias ja põhjus, miks metsad maha raiuda.
aitab ainult totaalne lageraie