Tööinspektsioon: mõistagi on kooliajal esimesed sammud töömaailmas igati teretulnud

„Tahan suvel tööle!” teatas oma toa ukse lahti löönud 13aastane järeltulija juunikuus.

Esimene mõte seda kuuldes oli: „Issand olgu kiidetud!”. Päris üllatusena see ei tulnud. Vestlusest teemal, miks on vaja uut arvutit, kui vana on ainult mõneaastane, töötab oma tüübile ja võimetele vastavalt, oli juba paras tüdimus.

Ega midagi, tehku endale võimalused selgeks ja hakaku otsima. Igaks juhuks hoiatan ette, et tõenäoliselt on temavanuse inimesehakatise tööle võtmiseks mõnesugused tingimused, mida ta ise ka peaks teadma, kui end tööle küsib, ja vaevalt keegi talle lihttöö eest üle miinimumpalga maksaks. See väga ei heidutanud, isaga oli kokkulepe juba sündinud – kui poiss ise midagi teenib, siis tema paneb juurde.

Mõne aja pärast saabub pettunud noormees, kes just leidis, et täistööajaga ta töötada ei tohi. Urisema ajas, et töötada ei tohi rohkem kui pool koolivaheajast.

Nii lihtne ei saa see ju ometi olla. Vanema nõusolek, mis kõigepealt meelde tuli, oli endaga juba peaaegu kokku lepitud. Sisetunne ei jäänud aga rahule ja seepärast sai mälusopist välja õngitsetud, et juba hea mitme aasta eest on uut elu püütud sisse puhuda noorte töömalevale: „Ehk tahaksid malevasse? Võibolla on see lihtsam?”

Uks sulgus jälle, et mõne aja pärast uuesti lahti lennata. „See on juba ammu peal ja juurde ei võeta,” teatas noor tööotsija. Tõsi, mis tõsi. Haapsalu töölaagrist sai osa võtta 74 11–17aastast noort. 13–17aastased said ühe (!) nädala jooksul teha kergemaid heakorratöid, koristada parke, korjata prügi ja rohida. Registreeriti lapsi sinna mais. Eks järgmisel aastal ole targem.

Tööinspektsiooni lehekülg www.tooelu.ee pakkus välja valiku noortele lubatud töid. Seal olid kirjas nii põllumajandustööd nagu marjade ja puuviljade korjamine, kaubanduse või teeninduse abitööd, näiteks kaupade lahti pakkimine ja riiulitele asetamine. Toitlustuses või majutuses oli mainitud laudade katmist, eraldi nimetati käsitööd (suveniiride valmistamine), kontoritööd (töötamine asjaajajana), puhastus- või koristustööd ja kultuuri-, spordi- või reklaamitegevusega seotud tööd. Et nimekirja lõpetas väike armas kõigile tuntud lühend „jne”, tundus asi päris lootusrikas.

Täiskasvanu tuletas endale meelde, et perekonna kõige pikem inimene on siiski alles kolmeteistkümneaastane, ja asus ise noore inimese väljaotsitud ettevõtteid läbi helistama.

Vestlused võimalike tööandjatega avasid vaate veidrasse maailma, kus ei oska teha muud, kui imestada.

Alustatud sai poekettidest, sest tundus, et neil võiks suvel küll rohkem abikäsi vaja olla.

Huvi noore inimese vastu kestis täpselt vanuse teadasaamiseni.

Liiga noor, ta ei tohi tõsta (üle 5 kg). – Liiga noor, ta ei tohi alkoholi lähedalt mööda käia. – Liiga noor, meil on nii suur ettevõte, võibolla mõni väiksem. – Liiga noor, meil on liiga väike ettevõte, raske vajalikke tingimusi täita, võibolla mõni suurem ettevõte. – Liiga noor, meid kontrollitakse väga hoolikalt.

Ketipoe kommentaari oli nõus andma Selveri kommunikatsioonijuht Rivo Veski, kes tõdes, et Selverites on olnud küll mõned selles vanuses lapsed, aga… „Me eelistame oma töötajate lapsi, kes meie juures esimese töökogemuse saavad ja nii noori ei värba,” ütles ta. 15–17aastasi on Selverites tööl juba mõnevõrra rohkem. „Noored tegelevad kauba väljapanekuga müügisaali,” ütles Veski. Nagu teisteski ketipoodides leiavad suveabilised enamasti kaupluste juhatajad ise.

Põllumajandus? Lähed marju korjama? „Kuhu? Mis marju,” – järelikult nõus. Täiskasvanud inimene hakkab otsima marjakasvatajaid.

Taluperemees, kellega turul jutule saan, nii noori küll tööle ei võtaks. „Neil peaks seaduse järgi ju kogu aeg kõrval olema, ma nii ei saa,” ei sobi lapsed talu elukorraldusse. „Kui neid saaks panna marju korjama või midagi, ja ise turgu müüma tulla, oleks sel mõtet. Aga ei tohi ju,” selgitab peremees. Ja nendib samas, et tema eriti igasugust paberimajandust ei salli. „Teen ära kõik, mis vaja, aga juurde seda endale küll ei küsi. Hoiame nii, et oma perega saame töö tehtud,” tõdeb ta. Küsin peremehelt, millal ta ise noore inimesena tööle hakkas. „Isa kõrvalt sai tehtud päris lapsena vist, oli hea võimalus,” meenutas ta.

Aga suur marjatalu? Äkki nemad?

Janika Lindsalu, kelle maasika- ja tomatitalu on küll teisel pool Eestit, teab väga kindlasti, et lapseealisi tööle võtta ei saa. Tööinspektsioon ei luba. „Nad lubavad lastel marju korjata küll, aga mitte lavatsilt, nagu meil töö käib. Alaealist ei tohi panna sundasendis töötama,” ütleb Lindsalu. Samas ajab see teda muigama, sest maasikakasvataja teab hästi, et elukutselised põllutöölised eelistavad korjata lavatsilt, sest see kurnab vähem. Näide tema oma põllult, mis sai juhuslikult paari maasikavao jagu laiem, nii et kõike lavatsilt korjata ei õnnestu. Hommikul tööd alustades ei leidu kuidagi vabatahtlikke, kes eelistaksid lava asemel kummardudes marju korjata.

Suures talus on oluline, et marjad kiiresti korjatud saaks, sest marjaaeg on lühike. „Tööjõudlus erineb umbes poole võrra. Ka marjadele on see hea, sest lavatsil pannakse nad kohe kasti ja kvaliteet säilib parem. Lavatsilt korjamine on meeskonnatöö, see tähendab, et korjajate kiirus ja täpsus peab olema samal tasemel,” selgitas Lindsalu.

Ta ei varjanud, et ka riigi tööjõumaksude tõttu on talle oluline, et lisatööjõudu vajavad ülesanded saaks valmis võimalikult kiiresti. Siit jõudis ta kohe järgmise teemani: „Kui ma võtaksin korjama lapsed, peaks mul neid marjahooajal olema mitu vahetust ja makse tuleks maksta mitme inimese pealt.” Tõepoolest, põllumajandusettevõte, nagu ka kõik teised, on ette nähtud kasumi saamiseks.

Viimaks andis tulemuse igalt vestluskaaslaselt igaks juhuks küsimine, kas ta teab kedagi, kes võiks suvel abilisi vajada.

See viis mu kokku suvekioskite pidaja Anu Aljaste-Sitsiga. „Jah, mul on kavas paar kohta, kus jäätist müüa,” ütleb ta. Mõned noored on juba olemas ja ta on nõus ka järeltulija punti võtma. Veel enam, korralik inimene tahtis asju ajada nii nagu peab ning pani nõutud 10 päeva varem töötamise registrisse kirja ka 13aastase töötaja.

Tööinspektsioon oli väga tähelepanelik ja paar päeva enne tööleasumise päeva sai tööandja kirja. Tuli välja, et „jne” noorele lubatud lihtsate tööde nimekirja lõpus on lihtsalt ilu pärast. Kui on kirjas abitööd kaubanduses, siis ongi ainult abitööd. Kõige paremal juhul võiks 13-14aastane isegi võtta vastu kliendi raha, et see kohe täiskasvanule üle anda. Ise ei tohi alla 15aastane laps müügitööd kindlasti mitte teha.

„Kas see on siis nii raske,” tõusevad järeltulija kulmud kõrgele. „See on algkoolimatemaatika,” tuletab ta meelde. Aga meie seadusandlus on nii otsustanud. Alaealine ei ole tehinguõiguslik ja vanema nõusolekul võib mõnd lihtsat tehingut tegema lubada alates 14. eluaastast. „Ema! Me oleme kogu see aeg seadust rikkunud,” imestab juba aastaid ise poest või netist ostusid teinud noor inimene. Järelepärimine tööinspektsiooni toob vastuse, et nii see ei ole ja vanema teadmisel poes käia on siiski lubatud.

Tööinspektsiooni kirjas oli müügitöö ohutegurite hulgas mainitud röövimisohtu ja pinget, mis kaasneb raha eest vastutamisega. „Röövimisoht,” järeltulija kulmud kerkivad jälle. „Kirjutage neile ometi, et kiosk on politseimaja vastas,” soovitab ta. Sellest oli ametnikuga küll juttu, aga tema väitel ei saa nii suurt erandit ometi ühe kioski jaoks teha ja raha lugemine on ikka ohtlikult pingeline.

Järgmine jutuajamine on Gallia Kuke omaniku Stéphane Claveliga. Ka tema on seda meelt, et pigem mitte.

„See ei ole probleem, aga see on natuke ebamugav,” ütles ta ettevaatlikult. „Nemad ei saa töötada üksi, on vaja, et keegi on kogu aeg juures. See tähendab, ma ei saa vahepeal näiteks käia poes või teha üks paus. Kui on suur meeskond, pole see vist probleem, aga väikeses kohvikus küll. No ja väikeses kohas oleks ikka vaja inimest, kes ka raha tohib vastu võtta,” naerab ta.

Nii et kui ei ole vanematel talu, kus noor inimene tohib võtta muide palju suuremat vastutust, või mõnd muud ettevõtet, kus suvel unustada mõneks ajaks see, et ettevõtluse eesmärgiks on tulu. Või kui ei tööta poeketis, kus on kombeks oma töötajate lapsi tööle võtta, siis palju lootust pole.

Aga mis töötukassa sellest arvab? Kas nemad teavad, kus nii noor inimene tööd võiks teha, või teavad nad, milline nende vahendatud ametitest noortele sobib?

Paraku mitte. Alla 16aastast inimest nemad oma kliendina ei näe. Küll aga on töötukassast võimalik saada toetust 13-16aastase inimese palkamise eest, kui talle on makstud aasta jooksul brutotöötasu vähemalt 1000 eurot ja toetuse suurus on 30 protsenti iga 13–16aastase töötaja brutotasust eelmisel aastal.

Võiks ju olla tõhus toetus ja motivaator, aga kuidas tuleks nii lihtsa töö pealt ja nii lühikese tööajaga kokku selline palgasumma, minu pea ei võta.

See on ühtlasi ainuke soodustus – ei maksusoodustusi ega muid motivaatoreid noorte töölevõtmise hõlbustamiseks pole. Takistusi ja piiranguid aga rohkem kui küll.

Saab noor mõned aastad vanemaks, on riigil raha küll, et Noorte Tugila, kutsevalikuerialade ja muude teenuste kaudu hakata tööellu meelitama noort inimest, kes ei õpi ega tööta. Ehk jääks osa sellest tööst tegemata, kui ta juba varem oleks saanud teada, mis tunne on omateenitud raha üle ise otsustada?

Saan väga hästi aru ettevõtjatest, nii noore inimese palkamine on keeruline. Millest ma aga aru ei saa, on meie riigi seadusandlus. Kas tõesti kaitseb noort see, kui tal ei lubata oma võimeid proovile panna? Ja mismoodi see teda kaitseb?

Võtab ju lapsevanem lapse tööle lubamisega vastutuse selle eest, mida ta järeltulija seal korda saadab. Kontrollib, veendub, et kõik on ohutu ja keegi ta lapsele liiga ei tee. Muidugi ka vastupidi, et tema laps kellelegi kahju või liiga ei tee ja korvab võimalikud tekkivad kahjud.

Iroonia tipuks on lause tööinspektsiooni juhtiva nõustamisjuristi Vladimir Logatševi kirjast:

„Mõistagi on kooliajal esimesed sammud töömaailmas igati teretulnud.”