Kuna hinnatõusu lähiaja väljavaade on selgelt kehvem kui juuni alguses, otsustasime Euroopa Keskpanga nõukogu istungil tõsta keskpanga intressimäärasid 0,5 protsendi võrra. Selle sammu eesmärk on tuua hinnatõus euroalal paari aasta perspektiivis tagasi kahe protsendi lähedale.
Keskpanga poliitika suunamuutus algas juba varem, mil lõpetasime täiendavate võlakirjade ostu ehk rahvakeeli rahatrüki. Sellega käsikäes on intressimäärad laenuturul tõusnud aasta algusest saadik. Eesti laenuvõtjate jaoks tähtis intressimäär, kuue kuu euribor on juba jõudnud 0,6 protsendini. Meenutuseks, et euribor oli aastaid miinusmärgiga ja veel aastavahetusel alla miinus 0,5 protsendi. Nüüd said ajalooks ka negatiivsed keskpanga intressimäärad, mis on oluline samm euroala rahapoliitika n-ö normaliseerimisel.
Teine tähtis Euroopa keskpanga nõukogu otsus oli kiita heaks uus rahapoliitiline tööriist (inglise keeles Transmission Protection Instrument ehk TPI), mis aitab tagada, et laenutingimusi puudutavad keskpanga otsused kanduksid ühetaolisena edasi kõigi euroala riikide majandusse. See annab keskpangale võimaluse täiendavalt sekkuda võlakirjaturgudesse olukorras, kus mõne riigi majandusväljavaatest sõltumata tekib investorite hulgas põhjendamatu paanika ja intressimäärad järsult tõusevad. Lisameetme olemasolu on kasulik täiendus keskpanga „tööriistakastis”. See loob paremad tingimused selleks, et rahapoliitika tõesti töötaks kõigi 19 euroala riigi jaoks ühetaoliselt ning et keskpank saavutaks oma eesmärgi ehk piisavalt madala, kahe protsendi lähedase keskmise hinnatõusu euroalal paari aasta vaates.
Juunis 8,6 protsendini ulatunud keskmine hinnatõus euroalal osutus taas prognoositust kiiremaks. Nii nagu Eestis, annab ka euroalal ligi poole hinnatõusust energia kallinemine. Kuigi nafta hind on viimasel ajal langenud, siis väga hüplik gaasi hind Euroopas tõusis alates juuni keskpaigast taas järsult. Järjest suurema panuse hinnatõusu annavad aga lisaks energia- ja toiduainete kallinemisele ka muude kaupade ja teenuste hinnad.
Keskpanga otsuste tõlgendamisel on tähtis mõista kahte asja. Esiteks on keskpangal väga keeruline pidurdada kiiret hinnatõusu, mis tuleneb olulistest tõrgetest teatud teenuste või toodete pakkumisel. Siia kategooriasse mahub geopoliitilistel põhjustel kallinev gaasi hind ja tarneahelate probleemidest tulenevad hinnatõusud. Teiseks ei suuda keskpank hinnatõusu kõrgemate intressimäärade abil alla tuua väga kiiresti, vähemalt ilma sügavat majanduslangust põhjustamata. Tähtis on aga, et keskpank reageeriks muutunud majandusolukorrale piisavalt kiiresti ja püsiva hinnasurve korral kohendaks aegsasti oma poliitikat.
Seda oleme Euroopa keskpanga nõukogus viimase poole aasta jooksul juba ka teinud, esialgu lõpetades võlakirjaostud ja nüüd tõstes jõuliselt intressimäärasid. Keskpanga edasised sammud sõltuvad uutest andmetest ja prognoosidest. Mõistame, et need otsused tähendavad kallima laenuraha tõttu eeldatavasti aeglasemat majanduskasvu ning paraku ka loomata jäävaid ja kohati kaduvaid töökohti, aga püsivalt liigkiire hinnatõusu tagajärjed oleksid veelgi hullemad. Samas on tähtis mõista, et ka pärast keskpanga viimaseid otsuseid on intressimäärad laenuvõtjatele ajaloolises võrdluses jätkuvalt soodsad, eriti kui vaadata hinnatõusuga korrigeeritud nn reaalintressimäärasid.
Liigkiire hinnatõus on justkui eriti salakaval ja majanduse normaalset toimimist takistav maks, mille poolt ükski valija või poliitik ei ole hääletanud. Seejuures on see enamasti regressiivne maks, mida maksavad peamiselt väiksema sissetulekuga inimesed, sest hinnatõusust kannatavad kõige rohkem just nemad.
Seda tasub endale teadvustada ka kõigil Eesti poliitikakujundajatel, eriti kuivõrd värskelt ametisse asunud valitsus on deklareerinud, et praegune koalitsioon makse ei tõsta. Keskpank on tegemas oma osa hinnatõusu pidurdamiseks, kuid euroala kiireima hinnatõusu kontrolli alla saamiseks on tähtis, et ühte sammu astuks ka eelarvepoliitika. Mõistagi on vaja praegu toetada majanduslikult kõige haavatavamaid inimesi kõrgete energiahindadega toimetulekul, ent tasub ka vaadata, et valitsus liiga ulatuslike riiklike kulutustega hinnatõusule lisahoogu ei anna, seeläbi justkui kogemata täiendavat „inflatsioonimaksu” kehtestades.
Pigem tuleb nentida, et selleks korraks. Tõesti tahaks näha, kuidas lõunaosariigid, Itaalia jt kohanevad intressitõusudega, riigi finantsiline võimetus või pankrot ei näi küll reaalne tulevik. Teeme järjekordselt Kreekat ja maksame EL ja Euroopa Keskpanga tegevusest tingitud teiste liikmesriikide võlad kinni, ajalugu kordub. Eesti Pank võiks küll koosseisu vähendada ja muutuda ministeeriumi osakonnaks, ühiskonnale kordades kasulikum.