1972. aasta sõnavõistlusel otsiti sobivat vastet veel olukirjelduse kirjutajale. Suisa 13 osalejat pakkus olukirjanik. Žürii tõstis esile sõna olve (omastavas olbe) – olukirjeldus ja olbekirjanik. Eete autor oli Mihkel Kilk.
Olve ei sündinud tühjalt kohalt. Sõna autoril oli aluseks Johannes Aaviku 1928. aastal loodud tehistüvi olbama – tähele panema, tähelepanelikult vaatlema. Näitena on Aavik toonud 1947. aastal mõtte, et „juba vanade rahvaste täheteadlased olbasid planeetide liikumisi“. Ühtlasi on Aavik rõhutanud, et vaatlema ei ole päris see, mis on olbama.
Žürii pidas sõna olve üheks võistluse silmapaistvamaks ja esiletõstmist väärivaks uudissõnaks. Samas ei osutunud olve ja olbekirjanik rahva seas populaarseteks, neid varjutas olme mõju (olme on keelemees Manivalde Lubi sõna aastast 1969). Nagu kirjutas keeleteadlane Tiiu Erelt Keeles ja Kirjanduses aasta pärast uudissõnade võistlust, siis „kaht väga lähedase häälikkoosseisuga uudissõna peaaegu samal ajal keelde viia on vähemalt tülikas, kui mitte üht neist ohverdav ettevõte“.
Uue sõna edulugu sõltub paljudest teguritest. Olve on hea näide sellest, kuidas esmapilgul õnnestunud eedet omaks ei võeta.
Minu kunagine emakeele õpetaja pööraks hauas ümber kui tal oleks võimalus meie ajalehti lugeda.Pealkirjad ei vasta sisule,osa artikleid tundub olevat googli abil tõlgitud,õigekirja vigadest rääkimata jne.
Ja seda märkan mina,kuigi olen eestikeelset haridust saanud ainult 7 klassi.
Lihtsalt kurb on vaadata kuhu me oma armsa Eesti keelega oleme jõudnud!