Keeletark: kaabaka mitu nägu

Foto: Kaire Reiljan
Kuula artiklit, minutit ja sekundit
0:00 / :
Foto: Kaire Reiljan

Pimedatel novembrikuu õhtutel on tavaks olnud rääkida lugusid vaimolenditest, näiteks kodukäijatest. Kodukäijaga meenub esimesena stseen „Kevadest”, kui poisid üritasid tuld surnuks teha ja Imelik ütles, et akna taga on keegi, kellel on „niisuke kole nägu, nagu põleks sugugi inimese nägu olnud. Punane… punane… ja silmavalged välkusid”. Seepeale sosistati, et see on kodukäija. Tegelikult tembutas muidugi Toots.

Levinud on arusaam kodukäijast kui surnud inimese vaimust, kes kipub oma kunagisse elukohta tagasi. Rahvaluuleteadlase Matthias Johann Eiseni sõnul saavad kodukäijateks „nõiad ja kurjategijad, mitte õiget surma surnud isikud ja saarlaste arvamise järele kõik saksad”.

Kodukäijat o

Artikkel jätkub peale reklaami

Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!

Reklaam