Silt: Monika Undo

Pimedatel novembrikuu õhtutel on tavaks olnud rääkida lugusid vaimolenditest, näiteks kodukäijatest. Kodukäijaga meenub esimesena stseen „Kevadest”, kui poisid üritasid tuld surnuks teha ja Imelik ütles, et akna taga on keegi, kellel on „niisuke kole nägu, nagu põleks sugugi inimese nägu olnud. Punane… punane… ja silmavalged välkusid”. Seepeale sosistati, et see on kodukäija. Tegelikult tembutas muidugi Toots. Levinud on arusaam kodukäijast kui surnud inimese vaimust, kes kipub oma kunagisse elukohta tagasi. Rahvaluuleteadlase Matthias Johann Eiseni sõnul saavad kodukäijateks „nõiad ja kurjategijad, mitte õiget surma surnud isikud ja saarlaste arvamise järele kõik saksad”. Kodukäijat o

Täna tähistatakse mitmel pool maailmas halloween’i. Halloween on tsitaatsõna, mistõttu kirjutatakse see kaldkirjas ja enne käändelõppu lisatakse ülakoma. Teiste keelte algustähereegleid ei pea tsitaatsõnades järgima, seega on õige nii halloween kui ka Halloween. Sõnaveebis on halloween’i eestikeelseks vasteks „kõrvitsapüha”, mida võiks senisest rohkem kasutada. Sõnavõistlustel on püütud halloween’i kodustada, näiteks on Sõnausel pakutud „põhtu” (pühakute õhtu) ja „pöö” (pühakute öö). Mis puutub „kõrvitsasse”, siis sellel on mitmeid murdevasteid, näiteks „kürvits”, „kürbes” ja „tõkva”. Rahvusvaheline kõrvitsapäev oli aga 26. oktoobril.

Eelmisel aastal sai Johannes Aaviku 3. oktoobril 1925 välmitud „selmet” („selle asemel et”) saja-aastaseks. Juubelit tähistati selmetipäevaga, mille idee pakkus välja Aavikute majamuuseumi arendaja Merit Karise. Sel puhul loodi veebileht, kuhu soovijad said lisada murde-, unar- ja uudissõnu. Kuigi „selmet” pole igapäevases keelepruugis levinud, kõlas see Ülle Madise esimeses presidendikõnes. Agar „selmeti” kasutaja ja Johannes Aaviku sõnade populariseerija on presidentidest olnud Toomas Hendrik Ilves. Näiteks on Ilves öelnud, et „eesti keele asjade üle otsustamine peab olema palju lüümem”. Sel aastal oodati selmetipäeval selmetimasinasse murdesõnu. Milline saak murdesalvedest sinna jõudis? Pakuti näiteks „kipõ” („kiire”, setu), „pirakas parmakas” („hiigelhunnik tööd”, „kontimurdvalt

[gallery ids="488269,488270,488271,488272,488273,488274,488275,488276,488277,488278,488279,488280,488281,488282,488283,488284"]   Läänemaa ühisgümnaasiumi kümnenda klassi õpilased panid koolitööna tehtud kratid kooliraamatukokku näitusele. Läänemaa ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Undo ütles, et kratte tehti koduse ülesandena pärast Andrus Kivirähki „Rehepapi” lugemist. Pärimuse ja kirjanduse kursuse on Undo üle ehitanud nii, et keskmes on just see Kivirähki teos. See annab võimaluse rääkida seostest tekstide vahel, arhetüüpidest ja nende töötlusest. „Kuna raamatus oli palju kratte, siis tuligi mõte, et ka õpilased võiksid neid meisterdada. Küll nõnda, et vanapaganale kolme tilka verd teeristil andma ei pea,” ütles Undo. Läänemaa ühisgümnaasiumi

Jõhvikavärvija on innukalt jõhvikaid võõpama asunud: „Pintsliga jõhvika põski ta paitas / päikese poole neil vaadata aitas”. Erika Esopi värsiridadest selgub, kuidas jõhvikad endale punased põsed said. Septembrit on nimetatud pohlakuuks. Sama hästi võiks septembrit kutsuda jõhvikakuuks. Just septembri keskpaika on peetud kõige paremaks jõhvikate korjamise ajaks. Muide, jõhvikataim on hoopis kääbuspõõsas. Põhja-Eesti on olnud „jõhvika” ala, Lõuna-Eesti aga „kuremarja” ala. Jõhvikate kohta on veel öeldud „karbalad”, „pluukna”, „raba-” ja „soomarjad”. Jõhvikatest on mitu mõistatust, näiteks: punane poisike istub rabamättal, nabapidi peene niidiga kinni. Mis puutub jõhvikate jumesse, siis nagu lõpetab Erika Esop oma luuletuse, „ei kao see jume neil ära / ka lumega”.

„Andmed” esineb igapäevases keelekasutuses sageli, kuid ainult mitmuses. Sõna „andmed” sündis aastal 1910 ja selle sõna välmija on keeleteadlane Johannes Voldemar Veski. Tol ajal töötas Veski Päevalehes. Tema poole pöördus lehe toimetaja murega: eesti keeles oli vaja vastet sõnale, mis näiteks saksa keeles on „Angaben”. Veski on üks meie suurimaid sõnameis

Teisipäevases Lääne Elu juhtkirjas oli mõte, et Augustibluus on üks neid sündmusi, mis Haapsalu nägu kujundavad. Augustibluusil kõlab ka bluule – kui festivalil kohtuvad bluus ja luule. Bluule algataja on Georg Merilo, kes on ühtlasi sõna „bluule” välmija. Bluulest on saanud Augustibluusi üks traditsioon; see on festivali kavas juba 2014. aastast saadik. Küsimuse peale, kuidas sündis Bluule, vastas Georg Merilo nõnda: „Pakaselisel 2014. aasta hommikul lonksasime Raul Ukaredaga hommikukohvi vist Boheemis. Pakkusin talle Augustibluusi programmi nišina välja luulekontserdi, kus tippmuusik esitaks muusikat bluusižanris.” Merilole lisaks pidi üles astuma ka üks tuntud loominguline inimene oma hetke lemmikluuletustega. „Niisiis, Ukaredale sobis. Minu kui uustulnuka korraldada jäi pealinnas

Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste on nimetanud murakakorjamist eriliseks: „See on midagi, mida ainult põlisrahvad mõistavad.” „Murakas” on Uurali tüvi, aga murdeti on sel palju varjundirohkeid nimetusi. Kui Kesk- ja Lääne-Eestis on valdavalt öeldud „kaarlad”, „kaarmed”, „kaarmad”, paiguti ka „käbalad”, siis Lõuna-Eesti on peamiselt olnud „muraka”-ala. Keeleteadlane Andrus Saareste on oletanud, et algselt ongi meil kasutusel olnud „murakas”. Miks aga on kasutatud sõna „käbalad”? Siin on seos kätega; näiteks on Wiedemanni sõnastikus „Kuida käbalad käiwad?”. Murakas meenutab kuju poolest käppa. Muide, „Käbala moos on kõege parem” (Pärnu-Jaagupi). „Kaarel” on tõenäoliselt tüve „kaaren” va

[caption id="attachment_477127" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Kaire Reiljan[/caption] Läänemaal on kuulus valge-toonekure paar, kes on juba pikemat aega kirgi kütnud. Valge-toonekurg, kes valiti 2004. aasta linnuks, on Eesti aladel uustulnuk, jõudes siia alles 19. sajandil. Valge-toonekurge on kutsutud nii Saksamaa kureks kui ka Saksamaa pääsukeseks. Lindu on rahvapäraselt ka lihtsalt toonekureks nimetatud. Lõuna-Eestis on öeldud toonikurg, Lääne-Eestis toonakurg, Kesk-Eestis toonkurg. Toonekure nimetus viitab toonelale, surnute asupaigale, mistõttu on toonekurg ka varemalt hirmu tekitanud, eelkõige must-toonekurg. Hiljem on toonekurge hakatud pidama õnne toovaks linnuks, kellele ei tohi liiga teha. Matthias Johann Eisen on 1922. aasta Eesti Kirjanduses kirjutanud:

Toidusõnadele keskendunud Sõnausel tõsteti esile ka „vardaliha” (šašlõkk). Kuigi „vardaliha” on tähenduselt läbipaistev, on kahtluse alla seatud, kas seda saab pidada uudissõnaks, sest Sõnaveebis on „vardaliha” olemas. Tekib küsimus, kas juba kodunenud sõnadele peaks üldse uusi vasteid leidma. Samas on president Alar Karis rõhutanud: „Kui hot dog ja šašlõkk on kodunenud meie toidulaual, siis suudavad koduneda ka uued eestikeelsed sõnad, millega neid tähistame.” „Šašlõkki” on püütud kodustada ka varem. Näiteks Johannes Türn, kes on arendanud eestikeelset male- ja kabeterminoloogiat, pakkus 1974. aasta Sirbis ja Vasaras välja mitu varianti: „saslõk(k)”, „lõkk” ja „lõkkeliha”. „Šašlõki