Silt: Monika Undo

Teisipäevases Lääne Elu juhtkirjas oli mõte, et Augustibluus on üks neid sündmusi, mis Haapsalu nägu kujundavad. Augustibluusil kõlab ka bluule – kui festivalil kohtuvad bluus ja luule. Bluule algataja on Georg Merilo, kes on ühtlasi sõna „bluule” välmija. Bluulest on saanud Augustibluusi üks traditsioon; see on festivali kavas juba 2014. aastast saadik. Küsimuse peale, kuidas sündis Bluule, vastas Georg Merilo nõnda: „Pakaselisel 2014. aasta hommikul lonksasime Raul Ukaredaga hommikukohvi vist Boheemis. Pakkusin talle Augustibluusi programmi nišina välja luulekontserdi, kus tippmuusik esitaks muusikat bluusižanris.” Merilole lisaks pidi üles astuma ka üks tuntud loominguline inimene oma hetke lemmikluuletustega. „Niisiis, Ukaredale sobis. Minu kui uustulnuka korraldada jäi pealinnas

Loodusajakirjanik Kristel Vilbaste on nimetanud murakakorjamist eriliseks: „See on midagi, mida ainult põlisrahvad mõistavad.” „Murakas” on Uurali tüvi, aga murdeti on sel palju varjundirohkeid nimetusi. Kui Kesk- ja Lääne-Eestis on valdavalt öeldud „kaarlad”, „kaarmed”, „kaarmad”, paiguti ka „käbalad”, siis Lõuna-Eesti on peamiselt olnud „muraka”-ala. Keeleteadlane Andrus Saareste on oletanud, et algselt ongi meil kasutusel olnud „murakas”. Miks aga on kasutatud sõna „käbalad”? Siin on seos kätega; näiteks on Wiedemanni sõnastikus „Kuida käbalad käiwad?”. Murakas meenutab kuju poolest käppa. Muide, „Käbala moos on kõege parem” (Pärnu-Jaagupi). „Kaarel” on tõenäoliselt tüve „kaaren” va

[caption id="attachment_477127" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Kaire Reiljan[/caption] Läänemaal on kuulus valge-toonekure paar, kes on juba pikemat aega kirgi kütnud. Valge-toonekurg, kes valiti 2004. aasta linnuks, on Eesti aladel uustulnuk, jõudes siia alles 19. sajandil. Valge-toonekurge on kutsutud nii Saksamaa kureks kui ka Saksamaa pääsukeseks. Lindu on rahvapäraselt ka lihtsalt toonekureks nimetatud. Lõuna-Eestis on öeldud toonikurg, Lääne-Eestis toonakurg, Kesk-Eestis toonkurg. Toonekure nimetus viitab toonelale, surnute asupaigale, mistõttu on toonekurg ka varemalt hirmu tekitanud, eelkõige must-toonekurg. Hiljem on toonekurge hakatud pidama õnne toovaks linnuks, kellele ei tohi liiga teha. Matthias Johann Eisen on 1922. aasta Eesti Kirjanduses kirjutanud:

Toidusõnadele keskendunud Sõnausel tõsteti esile ka „vardaliha” (šašlõkk). Kuigi „vardaliha” on tähenduselt läbipaistev, on kahtluse alla seatud, kas seda saab pidada uudissõnaks, sest Sõnaveebis on „vardaliha” olemas. Tekib küsimus, kas juba kodunenud sõnadele peaks üldse uusi vasteid leidma. Samas on president Alar Karis rõhutanud: „Kui hot dog ja šašlõkk on kodunenud meie toidulaual, siis suudavad koduneda ka uued eestikeelsed sõnad, millega neid tähistame.” „Šašlõkki” on püütud kodustada ka varem. Näiteks Johannes Türn, kes on arendanud eestikeelset male- ja kabeterminoloogiat, pakkus 1974. aasta Sirbis ja Vasaras välja mitu varianti: „saslõk(k)”, „lõkk” ja „lõkkeliha”. „Šašlõki

[caption id="attachment_470831" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Kaire Reiljan[/caption] Sõnause sõnakorje on selleks korraks lõppenud: võidusõnad ku

  [caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Toiduteemalisel Sõnausel otsitakse eestikeelset vastet ka hot dog’ile. ÕSis on hot dog’i tähendus kuum viinerisai, aga vahel kutsutakse seda naljatlevalt kuumaks koeraks. Võru keeles on hot dog aga lämmi pini. Ometi ei ütle keegi hot dog’i kohta kuum viinerisai ja näiteks pitsat ei nimetata lahtiseks pirukaks. Teinekord võib ju tõlge olla täpne, kuid alati ei suuda see edasi anda sõna tõelist tähendust. Nii ei ole ka hot dog pelgalt viiner saia vahel. Kust on hot dog oma nime saanud? Ühest vastust sellele küsimusele ei ole. Teada on, et hot dog on pärit Saksamaalt ja jõudis USAsse tänu sakslastest sisserändajatele. Sakslased tõid Ameerikasse ka taksikoera. Nimetus v

[caption id="attachment_470831" align="alignnone" width="1920"] Emakeeleõpetaja Monika Undo sõnul on keeruline õppekäike planeerida, kui õpetajad ei tea, mida tohib ja mida ei tohi teha. Foto: Kaire Reiljan[/caption] Lapsevanema kaebusest alguse saanud õppekäikude rahastamise keeld ministeeriumilt on Läänemaa kooli- ja kultuuritöötajate hinnangul toonud kasu asemel kahju ning teinud õpetajad õppekäikude planeerimisel ettevaatlikuks. Koolide õppekäikude rahastamise teema tõusis pärast Tallinna Gustav Adolfi gümnaasiumi lapsevanema kaebust haridus- ja teadusministeeriumile, et miks peab ta lapse ujumistundide eest lisaks maksma, kui need on ometi õppekava osa. Selle peale teatas minis

[caption id="attachment_468559" align="alignnone" width="1920"] Monika Undo. Juhan Hepner[/caption] Sõna „paast” tähendus on aja jooksul laienenud. Tänapäeval räägime näiteks digi- või sotsiaalmeediapaastust. Mida võiks aga tähendada „tormipaast”? „Tormipaast” pole kaugeltki mitte uudissõna. Tormipaast on olnud aeg, mil merel valitseb pikemat aega tuulevaikus. Sama nähtuse kohta on kasutatud ka sõnu „tuulepaast” ja naljatlevalt „prussaka paast”. Lääne-Eestis ja saartel on öeldud hoopis „tuulpidu”. Andrus Saareste „Eesti keele mõistelises sõnaraamatus“ on lause „Olime eile laevaga tuulpeos”. Kui tuult pole, on meri pleekvaikne. Nii et teinekord võib ka meri paastuda.

Täna, emakeelepäeval, saab ühele poole eesti raamatu aasta. Lääne Elu küsis kaheksa läänlase käest, mida nad viimati lugesid, millise mulje loetu jättis ja kuidas nad end lugejana iseloomustaksid. Jaanus Kõuts, Haapsalu lasteraamatukogu juhataja Loen Lauri Sommeri „Sugupuud”. See raamat on nii läbi tunnetatud, et ma ei taha seda kiiresti lugeda. Loen jupihaaval rahulikult ja naudin. Sommer kirjutab neist, kes teda on mõjutanud, kellega ta on koos kasvanud, kes on mingis mõttes tema õpetajad või eelkäijad. Loodan, et seda raamatut jätkub veel kauaks. Kolmveerand sellest, mida üleüldse loen, on ilukirjandus. Loen samas nüüd ka „Paavstide kroonikat”. Lugemine on igapäevane tegevus. Kui arv

[caption id="attachment_363420" align="alignnone" width="2000"] Monika Undo. Foto: Kaire Reiljan[/caption] 2. märtsil möödus 140 aastat Friedebert Tuglase sünnist. Tuglase tekstide stiiliilma on võrreldud astumisega lilleaeda, kust võib leida roose, iiriseid, hiidsõnajalgu ja palju muud. Tuglas oli sõnadega maalija, kelle palett oli rikas värvivarjunditest. Johannes Semper on kirjutanud, et „impressionistina asetab ta ühe laigu teise kõrvale” ja „laused järgnevad üksteisele kui kõrvusäet värvitäpid”. Värvivarjundite sõnadesse põimimisel oli Tuglas nüansirohke: koorkollane mantel, pimpinell-rooside värvi alusriided, karmiinpunased huuled, tõrvmust maapind jm. Paljudes Tuglase novellides leidub haaravaid looduspilte: „Päikesepaiste värisevad lapid langesid kollasele liivale”, „Sood