Karl August Hermann, kes muuhulgas oli ka Tartu ülikoolis eesti keele lektor, tegeles aktiivselt sõnaloomega. Tema üks eesmärke oli keelest kõrvaldada juurdunud germaani laenud, et asendada need omasõnadega.
Taldriku asemel pidas Hermann paremaks sõna liud, supi asendussõnaks soovitas ta leem ja vorstist pidi saama mauk. Teki asemel pidas Hermann kohasemaks vaipa. Hermann väitis, et tema uinuvat „hoopis armsamini vaiba all kui teki all“.
Laensõna kahvel vastena pakkus Hermann aga omasõna ahing. Kas süüa kahvli või ahinguga? Ahing kahvli tähenduses mõjuks igal juhul koomiliselt.
Tõsi, Hermannil ei õnnestunud juba omaks võetud sõnu keelest välja tõrjuda, mõni on küll sünonüümina püsima jäänud, mõni on saanud pisut teistsuguse tähendusvarjundi. Täiendust tõi Hermann oma ettepanekutega keelde aga küll.
