Jõhvikavärvija on innukalt jõhvikaid võõpama asunud: „Pintsliga jõhvika põski ta paitas / päikese poole neil vaadata aitas”. Erika Esopi värsiridadest selgub, kuidas jõhvikad endale punased põsed said.
Septembrit on nimetatud pohlakuuks. Sama hästi võiks septembrit kutsuda jõhvikakuuks. Just septembri keskpaika on peetud kõige paremaks jõhvikate korjamise ajaks. Muide, jõhvikataim on hoopis kääbuspõõsas.
Põhja-Eesti on olnud „jõhvika” ala, Lõuna-Eesti aga „kuremarja” ala. Jõhvikate kohta on veel öeldud „karbalad”, „pluukna”, „raba-” ja „soomarjad”.
Jõhvikatest on mitu mõistatust, näiteks: punane poisike istub rabamättal, nabapidi peene niidiga kinni. Mis puutub jõhvikate jumesse, siis nagu lõpetab Erika Esop oma luuletuse, „ei kao see jume neil ära / ka lumega”.
