Kätlin Rohilaid-Aljaste: kurjusega võideldes ei tohi ise kurjaks muutuda

Ettevõtja, Eesti missiooniinimene 2020, Läänemaa sädeinimene 2020 Kätlin Rohilaid-Aljaste. Foto: Eduard Laur
Ettevõtja 2020 Kätlin Rohilaid-Aljaste. Foto: Eduard Laur

Varsti möödub kaks aastat Covid-19 pandeemia algusest. Selle aja jooksul oleme muutunud meie ja on muutunud maailm.

Inimesed on vaielnud ja üksteist sildistanud – igaüks arvab, et just tema tõde on päris tõde. Käitumine ja mitmesugused väljaütlemised, eriti just sotsiaalmeedias, on olnud äärmiselt ebaviisakad. Kui meie lapsed samamoodi teeksid, siis noomiksime neid, piiraksime arvutite kasutamist ja mõistaksime nende käitumise hukka. Kuid miks emad, isad, vanaemad, vanaisad, õpetajad, poliitikud, avalikud eeskujud võivad sedasi käituda? Kuidas saame eeldada, et lapsed ja noored tegutsevad teistmoodi, kui käitume ja suhtleme meie?

Mul on mure. Näen, kuidas inimestes kasvab kurjus ja sallimatus, liiga kergelt sildistatakse, solvatakse ja alandatakse teisi, tehakse otsuseid, mille puhul ei nähta suurt pilti. Mul on mure, kuna näen, kuidas kurjusega võideldes muututakse ka ise kurjaks.

Hing on raske, sõja pärast. Isiklikult tunnen sõja valu juba Aserbaidžaani tungimisest Mägi-Karabahhi. Eesti uudistes neist jubedatest tegudest ei räägitud, kuid see ei tee inimeste kannatusi olematuks. Nutsin, kui Iraagis algas sõda ja need kohutavad laastamised hävitasid nii iidseid linnu kui ka inimelusid. Ukraina pärast on hing haige olnud aastast 2014 – kaheksa aastat piinu ja muret Ida-Ukrainas. Selle aasta 24. veebruaril läks valu nii suureks, et ma ei suutnud kolm päeva sellega toime tulla. Kuid see ei tähenda, et otsin siit Eestist inimesi, keda sildistada, sõimata, alandada ja solvata.

Keel ja rahvus ei ole kuritegu ega defineeri kedagi, ent ähvardamine, kius, üksteise mahategemine ja alandamine – ükskõik, kas riigi sees omavahel, kui kaasmaalasi putinlasteks nimetame, või suunates seda vaenu vene keelt rääkivate inimeste vastu – on valimatu vihkamine.

Praegu toimuv on ääretult kurb. Venekeelsed raamatud korjatakse müügilt ära – sellega seoses tuli silme ette paralleel piiblite põletamisega nõukogude võimu poolt. Kas meie, eestlased, tahame päriselt ka olla samasugused? Oleme jõudnud olukorda, kus vene keele õpetajad kardavad oma töö pärast. Kas mitte iga keel pole inimesele suhtlemisel rikkuseks ja vahendiks?

Suured jaeketid viskavad populistlikult oma sortimendist välja tooteid, mille on maale toonud eestlastest omanikega Eesti väikeettevõtted. Nende otsuste taga on terved leibkonnad, kes jäävad tööta. Jah, olen nõus, et jaeketis saab teha poliitilisi otsuseid, ent seda mitte teiste inimeste rahakoti arvel, kuna suur osa neid kaupu on ettevõtjad välja ostnud.

Mõistlik ja tark oleks olemasolevad laovarud lõpuni müüa ja seejärel lasta neil ettevõtetel ümber kvalifitseeruda. Kas see on Venemaa karistamine, kui mõni meie väikeettevõte läheb pankrotti ja mitu Eesti peret jääb leivata? See on populism ja populismi asemel peaks tegelema päris väärtustega. Teisisõnu – kui see kõik pole tagakiusamine, siis ma ei tea, mis see on.

Meil on praegu rahu, kuid mind hämmastab inimeste käitumine – selle pinnalt tekib tahes-tahtmata küsimus, mis saab siis, kui oleme päriselt suures kriisis. Inimlikkus ja südamlikkus ei ole limiteeritud ega hinnasildiga – need ei saa otsa ja neid ei saa osta, kui inimesel on eneseväärikus ja väärtushinnangud paigas.

Mis oleks, kui tegeleksime inimeste sildistamise, solvamise ja alandamise asemel enesearenguga ja aitaksime omalt poolt kaasa maailma paremaks muutumisele?

Kõik, mida ütleme ja kirjutame, mõjutab maailma. Meie lapsed ja noored õpivad meie pealt. Nad on ühiskonna aus kõverpeegel, kuna jälgivad ja jäljendavad meie väljaütlemisi, otsuseid ja tegusid.

Mul on veel üks suur mure, nimelt mure meie laste ja noorte mitte ainult tuleviku, vaid ka oleviku pärast. 2020. aastal tegid laste enesetapud musta rekordi: endalt võttis elu kümme alla 17aastast last. Tallinna lastehaigla hakkas 2021. aastal arvestust pidama ka selle üle, palju jõuab nendeni kuus suitsiidikatse teinud lapsi. Kui varem oli neid aastas umbes 30, siis eelmisel aastal jõudis enesetapukatse tõttu lastehaiglasse kuni 20 last kuus. Ainuüksi eelmise aasta jaanuari ja veebruariga oli see arv kokku 30 ehk kahe kuuga sama palju kui varem terve aasta peale kokku. Tasub meeles pidada, et räägime ainult Tallinna lastehaiglast ehk et keegi ei tea, millised on need arvud kogu Eesti peale kokku.

Selline reaalsus peaks olema meie kõigi mure, kuna isegi üheainsa lapse enesetapp on lubamatu! Peame õppima ennetama ning suur osa ennetamisest saab toimuda ainult ühiskonna muutumisega hoolivamaks ja empaatilisemaks.

Meie, täiskasvanud, saame muuta ühiskonda, kus elavad meie lapsed. Suurim muutus toimub läbi meie enda isikliku eeskuju. Me ei saa muuta seda, mis toimub välismaal, ja see on südantlõhestav, ent me saame muuta elu siin Eestis. Palun lõpetame üksteise sildistamise, solvamise ja alandamise ning oleme empaatilisemad, hoolivamad ja märkame üksteist rohkem.

11 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Headusega
2 kuud tagasi

Kōlab nagu selliselt, et arvaja proovib ennast ehtida paabulinnu sulgedega ikka selleks, et ise nähtavam olla. Raske on arvamuse avaldajat ja laenatud mōtteid( loe sulgi) kokku sobitada.

Mis
2 kuud tagasi

jutt ja seisukoht- ussi hammustust ravitakse ikka vastumürgiga. Pole vaja lumehelbekeste ideoloogiat levitada.

õhtune
2 kuud tagasi

Tere!Ilus pikk juttAga kahjuks jäi väga negatiivne mulje!Ja isegi vaenu öhutav! Asi pole vene keele õpetajates.Ega vene keeles! Vaid solidaarsuses Ukrainale ja tema rahvale!Kui terve maailm näitab oma solidaarsust ja teeb otsuse mitte vene raamatuid.Mitte vene keelseid teatri etendusi Kui sportlased ei soovi näha Vene lippu!?Kas see tähendab et nad vihkavad neid!? Kindlasti mitte .Paljud on vene sportlastega ,SÕBRAD. Ja nagu õed , vennad!Küsimus solidaarsuses ja öelda SÖjale EI!Arvan et EESTI meelne Vene keele õpetaja saab sellest aru ja möistab. Ja mõistab ka ise hukka selle söja! EESTI meelne VENE keele öpetaja peaks ise mitte mötlema oma töö kaotusele.Vaid solidaarsuse… Loe rohkem »

kellukas
2 kuud tagasi

Àrge olge òelad, olge mòistvad ja heatahlikud.

Martin
2 kuud tagasi

kui inimestele Vabaduse platsil 50 huulepulka jagada, siis nad lähevad paremaks. Need 50 kindlasti lähevad vähemalt pooleks tunniks.

naine
2 kuud tagasi

enesearenguga tegeleb inimene siis, kui tal on kõht täis, arved tasutud, normaalselt tasustatud töö. Kui on muresid,siis kahjuks enesearengule aega ei jää. Mõtled lihtsalt,kuidas üldse vastu pidada.

Külamees
2 kuud tagasi
Reply to  naine

Kui mured lahendatud, tegeleb enamus inimesi edasi juba naudingute leidmisega. Millest üks on nn vaimne enesearendamine ehk nartsissism. Tekib hedonistlik ühiskond – nagu praegu nn arenenud lääneriigid. Siis võõrandutakse põhiväärtustest kaotatakse reaalsustaju ja tuleb kaamos. Just see on tsivilisatsioonide saatus olnud, praegu toimuv näitab, et ajaloost pole midagi õpitud.

Loll Ivan
2 kuud tagasi

Lugesin läbi ja hakkasin heaks inimeseks.

K.s
2 kuud tagasi

Praegune valitsus võitleb kurjusega näo katmisega bortjankaga, nii et kajakalda näost on jäänud näha ainult kurjad silmad…

Läänlane
2 kuud tagasi

Jälle üks tädi kes üritab endale reklaami tehes maailma parandada.

kui
2 kuud tagasi

hing haige saab ka vilgutamisest, pusa kandmisest ja koputamisest lohutust