Kirjutan täna õige lihtsa, kuid mitmes mõttes õpetliku loo 32aastasest ukraina hambaarstist, kellega ma nädal tagasi tuttavaks sain.
Selle mehe nimi on Dmytro Dziuba ning Eestis elab ta juba seitse aastat. Sattus ta siia täiesti juhuslikult. Koos kursuse- ja elukaaslase Nataliaga olid nad juba miljonilinna Dnipro meditsiiniakadeemias otsustanud, et tahavad tööd leida välismaal. Nende esialgses valikus oli isegi nii kauge koht nagu Quebeci provints Kanadas, aga ka Saksamaa ja Tšehhi. Kuna Ukraina kõrgkoolidiplomile oli kõige lihtsam tunnustust saada Tšehhis, otsustasid noored sinna kolida.
Ent ootamatult leidis Natalia tädi endale interneti vahendusel mehe Tapalt. Tädi kolis ise meie sõjaväelinna ning kutsus sugulased külla.
siis jälle öelda taheti …
Üks teine Ukrainlane ütles, et läheb hambaid ravima Ukrainasse ja siis tuleb siia tööle tagasi. Sest lennupiletid, edasi tagasi ja ravi ise tulevad kokku odavam kui hambaravi siin. Samal ajal on meil töötajaid puudu juba igal elualal ja ei saa just öelda, et meie endagi inimestele nende teenuste kättesaadavus kiita oleks. Nüüd kolmveerand rahvast energiahindade toetusmeetmel, et päris pimedasse ja külma ei jääks. Selliste oi kui hästi meil kõik e-lahendused jne lugude jätkuv emiteerimine on osa sellisest iseäralikust oma saba kergitamise mõtteviisist, millega õigustada jätkuvat peenhäälestuse stiilis valitsemist, poliitiliste jõudude poolt, kellel plaane, kuidas uute väljakutsetega tegeleda ei ole. Siis… Loe rohkem »
Ükskõik kus aga mitte kodumaal !
Igati mõistetav ju, küll mitte 7 aastat tagasi, kuid täna kindlasti.
Igal pool on parem, kui kusagil mujal