Enn Eesmaa: Eesti ei ole enam kunagi üksi

Praeguses keerulises julgeolekuolukorras on küllap kõigile üheselt arusaadav president Lennart Meri käibele lastud fraas „ei kunagi enam üksi”.

Kõik on kindlasti nõus, et teha tuleb kõik, et turvalisust nii üksikisiku kui ka kogu ühiskonna ja riigi tasandil tagada. Eri arusaamad on aga selles, kuidas ja mille arvel kõike seda turvalist heaolu saavutada.

Kui käsitleme kitsalt riiklikku julgeolekut, peavad ühed oluliseks, et oma panust selles vallas suurendaksime. Teised on aga kahtlevad ja isegi küsivad: kas oleme ikka kindlad, et meid võib ida poolt oht ähvardada? Riigikaitsele mõeldud raha võiks ja peaks nende arvates kasutama hoopis mujal. Riigikogu on just see sobivaim paik Eestis, kus sedalaadi arutlusi ja debatte pidada. Meil on esindatud nii koalitsioon kui ka opositsioon. Mul on hea meel tõdeda, et riigikaitsekomisjoni istungitel käsitleme kõiki teemasid koos ekspertidega süvendatult ning kõik saavad võimaluse oma arvamused välja öelda ja neid põhjendada. Vahetevahel ka hääletame, kuid see pole tavaline.

Meil on praegu käsil õige mitu ohtlikku kriisi. Seega peame olema ettevaatlikud, kas tasub inimeste närvilisust veelgi suurendada alal, mille suhtes on igal inimesel praktiliselt võimatu midagi veidigi otsustavat ette võtta. Tervise- ja energiakriisis on need võimalused siiski olemas, kuigi mitte väga suured. Eesti liidrid on üksmeelselt kirjeldanud sõja puhkemise reaalset võimalust Ukrainas ning ei pea olema eriline analüütik taipamaks, et relvakonflikt võib laieneda. Liidritel on kasutada andmed, mis on tavainimestele kättesaamatud. Seda usutavamad nende ennustused tunduvad.

Mõned kommentaatorid, kes päevast päeva Moskvat ja Venemaad karmilt kritiseerivad, on ka ise aru saanud ja arvanud, et kõik sõltub sellest, kui kaua president Putini närvid vastu peavad. Ja ometi on Eesti saavutanud president Meri poolt püstitatud olukorra – me kuulume NATOsse ja Euroopa Liitu, Eestit esindavad NATO juhtkonna juures me oma professionaalsed asjatundjad, osa riigikogu liikmeid on koondunud NATO parlamentaarsesse assambleesse. Julgeoleku- ja kaitseküsimustega tegeleb mitu riigikogu komisjoni. Teeme igakülgset koostööd nii Balti, Põhjala kui ka Euroopa Liidu ja maailma tasandil.

NB8 ehk Põhjala–Balti kaitsekoostöö raamistikku kuuluvad dialoogid kaitseministrite, poliitikadirektorite ja kaitseväe juhatajate tasandil. Loomulikult on koostööd võimalik tõhustada, edaspidisteks arenguteks on ruumi nii olukorra teaduslikkuse suurendamisel, ühiste võimearendusprojektide leidmisel, sõjalise koostegutsemisvõime parendamisel kui ka küberkaitse valdkonnas, kus Eestit peetakse tõsiseks tegijaks.

Olukord on aeglaselt muutmas ka Rootsi ja Soome rahva suhtumist NATOga liitumise võimalusse. Hiljuti avaldatud küsitluse tulemused viitavad selgesti, et soomlaste skeptitsism NATO suhtes on vähenenud – ligi kolmandik rahvast kujutab Soomet juba ette alliansi liikmesmaana. Esimest korda on liikmelisuse eitajate protsent jõudnud alla viiekümne. Soomlane räägib vähe, kui aga vaja, siis võtab püssi ja läheb kõiki ohte trotsides vastu kasvõi ülekaaluka vaenlase haubitsaile. Pealegi on soomlased headest suhetest Venemaaga juba aastakümneid saanud ohtralt uskumatut kasu ning eriti Põhja-Soomes on palju neid, kes pragmaatiliselt ei taha kuuldagi sanktsioonidest Venemaale.

Umbes samasugune on olukord Rootsis. Koos soomlastega on nad juba välja töötanud ühise kaitseplaani, teinud ühisõppusi nii Ölandi kui ka Ahvenamaa kaitseks. Loomulikult rõhutavad mõlema maa liidrid, et kõik kaitseotsused tehakse iseseisvalt, vabalt ja suurematest riikidest sõltumata. Mõlemad rahvad arvestavad halvemate võimalustega, kuid sellega tegelevad esmajoones professionaalid, meedia ja erakondade liidrid rahvast ei hirmuta, sest sellest pole suuremat abi, kui just tikkude, soola ja muude kaua seisvate tarvikute kokkuost kõrvale jätta.

Rahvusvahelise elu liidrid tegutsevad päevast päeva, et pingeid Ukrainas ja mujalgi vähendada. USA välisminister Anthony Blinken käis Ukrainas ja kohtus Genfis ka Sergei Lavroviga. Aktiivselt otsib lahendusi ka Saksamaa vastne välisminister Annalena Baerbock, kelle retoorika on tavatult otsekohene. Üks tema tsitaate võtab kokku paljude riikide arvamuse, kelle individuaalset seisukohta rahvusvahelises tipp-poliitikas ei küsita just iga päev.

Õnneks kõlab ka Eesti, Läti ja Leedu rahvaste hääl kooskõlastatult ühes teiste NATO liikmesriikidega. Sellest on alati lähtunud NATO peasekretär Jens Stoltenberg. Me pole enam ammu üksi, sest üksinda ei saa suure vastase vastu isegi siis, kui me 2,3 protsendi asemel kulutaksime kaitsele 13,2 protsenti. Saksa välisministri sõnul pole meil muud võimalust kui kaitsta ühiseid reegleid ka juhul, kui sellel on majanduslikult kõrge hind.

Saksamaa teab hästi, mida see nende jaoks tähendab. Moskvat on hoiatanud USA ja Türgi president, kes seni on kindlalt toetanud Kiievit. Seda kõike teatakse ka Moskvas ja Kremlis. Kui see ei aita ja kui algabki relvakonflikt, on Ukraina ning loomulikult ka NATO selleks valmistunud. Eestigi peab oma riiklikku julgeolekut arendama ning selleks raha eraldama. Lõpliku otsuse raha eralduseks riigieelarvetes teeb riigikogu, kus oma huvisid ja eesmärke kaitsevad nii valitsuses kui ka opositsioonis olevad poliitikud. See tagab võimaluse probleemi mitmekülgseks analüüsiks. Ehk annab praegune elektriseerunud laiapindne riigikaitse olukord meile kõigile otsustavust panustada veelgi rohkem sellesse töösse, mille tulemusi ei näe ühe ja isegi mitte paari aasta pärast.