Aimar Ventsel: kui kaugel on Kasahstan?

Aimar Ventsel

Keegi ei oodanud, et jaanuari alguses lahvatavad Kasahstanis protestid, mis mõnes kohas kasvasid üle marodööritsemiseks, süütamiseks ja tulistamiseks.

Iseenesest protestitakse Kasahstanis palju ja kuni tegemist ei ole nõudega võtta maha president, lastakse neil protestidel ka omaette tiksuda. Inimesed seisavad plakatitega mõnel keskväljakul, oraatorid peavad kõnesid ja pärast minnakse vaikselt laiali. Kuni järgmise korrani. Seekord läks aga midagi viltu. Kasahstanis toimuv on pikem jutt, ent huvitav on hoopis teine asi.

Kolmapäeva öösel sain ühelt Postimehe toimetajalt kirja, et kas ma ei saaks ruttu kirjutada Kasahstanist pikemat lugu. Sellist lugu, mis avaks seal toimuva tagamaid. Ise istusin kolmapäeva öösel kella kolme-neljani üleval, suhtlesin – enne kui Kasahstanis internet kinni keerati – oma Almatõ sõprade ja kolleegidega. Neljapäeval tõusin vara ja hakkasin kirjutama Postimehele lugu. Vahepeal tuli küsimus, et kas ma ei saaks anda intervjuud Vikerraadio Uudis+-ile. Mul oli hoog sees, kell 12 oli vaja Postimehe lugu ära anda. Siis pakuti Vikerraadiost, et nad teeks minuga otseloo kell 12.15. Siis helistati Postimehest, kas ma ei saaks samal päeval esineda Postimees TVs. Ja kirsiks tordile kirjutas vana semu Anton Alekseejev ERRist, et ruttu on vaja… teadagi mida. Terve päev mängisin eksperti. Kasahstani eksperti. Kui õhtul väsinuna Antoniga baaris istusin ja väljateenitud õlut nautisin, ütlesin: „Mul on kõrini, las otsivad järgmine kord teise eksperdi.“ Anton võttis lonksu ja ütles: „Pole teisi eksperte.“

Kesk-Aasia on Eestile ja eestlastele kauge kant. Selle regiooni kohta ringleb palju stereotüüpe, kõiki neid riike võetakse kokku üleoleva nimetuse „-stanid“ alla. On olnud juhuseid, et kui olen juhtinud tähelepanu sellele, et nõukogudejärgses maailmas on Eesti käsi käinud hästi võrreldes Ukraina, Venemaa, aga ka Kasahstani või Tadžikistaniga, on reaktsioon olnud: „Eestit ja Kasahstani ei saa võrrelda!“ Eesti on olemuselt midagi paremat, nemad seal Kesk-Aasias… keda see ikka huvitab.

Nüüd huvitab Kasahstan eestlasi juba pikemat aega. Sotsiaalmeedia on täis teemakohaseid „ekspertarvamusi“. (Õigluse nimel peab mainima, et ajalehtedes on ka häid analüüse.) See meenutab natuke aega, kui suur hulk inimesi avastas endas jumalast antud ande teada kõike maskikandmise või vaktsiinide kohta. Nüüd lihtsalt teab suurem hulk inimesi, kuidas on Kesk-Aasias lood islamiga, kuidas töötab sealne klannisüsteem, milline riik see on ja millised on olnud Venemaa ja Kasahstani suhted aegade algusest peale. Muidugi on see tüütu targutamine ja mõni arvamus võtab sõna otseses mõttes oigama. See kõik näitab aga ühte – Kesk-Aasia pole nii kaugel midagi ja seal toimuv huvitab meid päris kõvasti. See, et kolm päeva Almatõ kesklinnas rüüstati, mujal Kasahstanis pandi paar autot põlema ja see, et 48 tunni jooksul saadeti riiki paar tuhat Venemaa, Valgevene ja Armeenia sõdurit, tekitas Eestis furoori, mis on võrreldav Talibani võimuvõtmisega Afganistanis.

Miks on Kasahstan meile ootamatult oluline? Kas sellepärast, et seal on jälle mängus Venemaa? Viimastel aastatel on Venemaa väed sisenenud Süüriasse ja Malisse, ent sellist reaktsioonide tulva pole tekkinud. Kas sellepärast et tegemist oli rahva ülestõusuga, mis äärepealt oleks saanud revolutsiooniks (vähemalt näis nii alguses)? Maailmas toimub igal aastal palju relvastatud konflikte. Etioopias käib juba kolmandat aastat Tigray regioonis kohalike vabastusliikumise sõda riigi valitsuse vastu, ilma et selle kohta oleks ilmunud üheski ajalehes ükski suurem artikkel.

Kasahstani sündmuste puhul oli midagi teisiti kui muude relvastatud konfliktide puhul nüüdisaegses maailmas. Eestis reageeritakse emotsionaalselt sellele, kui endises Nõukogude Liidus toimub midagi, mis ajendab Venemaad ühel või teisel moel sündmustesse sekkuma. Kuskilt otsast tunneme ennast ikkagi olevat osa sellest, mida tinglikult nimetatakse post-Soviet space (nõukogudejärgne ruum). Seda enam oleks vaja, et riigi tasandil hoolitsetaks, et meil oleksid teadmised selle ruumi kohta. Võibolla peaksid olema riiklikult toetatud uurimisprogrammid, mis annaks meile Kesk-Aasias, Ukraina, Kaukaasia ja teiste endiste Nõukogude Liidu liiduvabariikide poliitilises elus, kultuuris ja majanduses orienteeruvad inimesed? Võibolla peaks olema ka enam eestikeelseid kogumikke, kus needsamad spetsialistid saaksid oma teadmisi eesti keeles lugejani tuua? Kindlasti on veel võimalusi arendada Eestis post-Soviet know how’d.

Teatud mõttes olid ühiskondlik reaktsioon Kasahstani sündmustele märk sellest, et kusagil enda sees pole me postnõukogude maailmast nii palju kaugenenud, kui siiani arvame. See oli märk ka sellest, et tahame teada, mis selles maailmas toimub, olla kursis. Kus on regionaalsed spetsialistid?

3 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
uskmatu Toomas
3 kuud tagasi

“Kus on regionaalsed spetsialistid?” Milleks neid meie väikesele riigile vaja on st.hakkavad veel mingit”valet” joru ajama?
Õige info on meil kogu aeg kättesaadav Valge maja ja Brüsseli allikatest !

Kummaline maailm
3 kuud tagasi
Reply to  uskmatu Toomas

Postitus oli ilmselt mõeldud irooniana.
Samas, kumba siis uskuda, kas Lääne (suhteliselt)vaba ajakirjandust või Kremli võimurite poolt tsenseeritud Venemaa väljaandeid?

Nimi (kohustuslik)
3 kuud tagasi

Venelast kohe kindlasti mitte, seda enam, et kahtlustatakse, et venemaa selle mäsu korraldaski! Nagu ka meil 2007. Putjal on iga endise liiduvabariigi jaoks oma plaanid sahtlis.