Arvo Tarmula: Haapsalu pole temata enam see
Tarmula lahkumine augustis tuli kui välk selgest taevast. Ta tundus olevat kui tõeline ilmasammas – kogu aeg olemas, kogu aeg liikvel, kogu aeg rõõmsas tujus, kogu aeg toimekas, fotoaparaadid käes ja kaelas…
Kurb uudis ei jõudnud kuidagi pärale. Esimest korda adusin, et see võibki tõsi olla, alles viie päeva pärast, 20. augustil, kui Haapsalus peeti Eesti vabariigi taastamise 30. aastapäeva paraadi. Lossiplatsil toimus kõik uhkelt nagu ikka: auvalve vabadussõja samba juures, kolmkümmend mootorratturit toomas kohale kolmekümmet sinimustvalget, pidukõned ja -laulud, kohal suured ja väikesed… Ainus, kes puudus, oli Tarmula. See ei saanud ju olla päris?
Kuigi olen Haapsalus elanud 32 aastat, tundsin Tarmulat juba 1970ndate lõpust. See oli aeg, kui Erich Jaansoo asutas harrastusteatri Randlane ja tema eestvedamisel hakati Haapsalus korraldama ka Valge Daami vabaõhuetendust. See torkas oma erilisuse tõttu silma üle Eesti. Oli aeg, kui üle vabariigi hädaldati suveetenduste puudumise üle, nii et kui Haapsalus hakkas üks toimuma, tõi see kokku mitmetuhandepealise publiku. Kuna toimetasin tol ajal Eesti Televisioonis kultuurimagasini, huvitas meid ka toonane vabaõhuetendus. Kontaktisikut otsides jõudsime kuidagi Tarmulani, kes oli juba tollal Haapsalus tuntud fotograaf. Tol ammusel ajal põdes Eesti Televisioon kroonilist filmilindipuudust, nii et meie saatele polnud filmi üldse ette nähtud. Läbi tuli ajada vaid stuudioesinejate ja fotodega. Need fotod esimesest Valge Daami etendusest Tarmulalt ka tellisime ja saates kasutasime.
