Presidendivalimiste kaks suurimat võitjat on Reformierakond ja Keskerakond. Kas ka Eesti poliitiline kultuur ja ühiskond tervikuna võitsid, on vara öelda, kuid lootust on – nagu ikka uute asjade ja aegade alguses.
Ei ole palju olulisi küsimusi, milles viimaste riigikogu koosseisude erakonnad oleksid tahtnud ja suutnud kokku leppida nii, et kokkulepe oleks ulatunud üle kogu koalitsiooni ja enam kui poole opositsiooni, andes kokku 72 häält 101 võimalikust. See ei olegi otseselt etteheide Eesti rahvasaadikutele, sest on ka mujal demokraatlikus maailmas on vähe parlamente, kes sellises koosmeeles sageli mõne suure valiku teeksid.
Samosti jutus on vastuolu. Kord räägib ta valimistest, kord kokkuleppest. Viimane vastab tõele aga valimisi kui seesuguseid küll polnud. Sisuliselt lepiti tagatubades kokku, et letile tõstetakse vaid üks päts Rehe teraleiba ja seejärel vormistatakse ta presidendiks. Algseimagi valikuvõimaluse tekitamiseks võinuks letile tõsta ka Viru sepiku aga selle võimaluse teket (kasvõi valijameeste kogus) kardeti nagu vanakurat välku. Miks? Kui retoorikas rahvuslikkusest võdisevas Isamaas leidub alati 2 Brüsseli multikultisse kalduvat ekstremisti, siis vastassuunda kaldujaid ei leidu ühtegi. Ometi piisanuks demokraatia palge päästmiseks (ehk valikuvõimaluse tekkeks kahe kandidaadi vahel) vaid kahest isamaalase häälest.
Peaks olema :…”parlamendis määratud uus president”….
see absoluutselt ei puutu, kes selles teatris mängib