Peale multšimise ja kaubanduses müüdavate kastmissüsteemide on aednike hulgas kastmisvajaduse ning põuakahjude vähendamiseks kasutuses ka hoopis kummalisemaid nippe ja nõkse.
Jälgin näiteks suure huviga permaaianduse võidukäiku meie aedades. Selle aiandussuuna põhimõte on kasvatada kasu- ja ilutaimi minimaalse inimesepoolse sekkumisega. Taimede kasvukeskkonna pideva inimesepoolse kontrollimise ja kultiveerimise asemel kasutatakse kavalalt ära looduse enda toimimismehhanisme.
Köögivilja kasvatamine segakultuurina kuhikpeenardes on selle üks näide. Kuhikpeenar kuhjatakse kokku igasugusest orgaanilisest materjalist ja läbimõeldud järjekorras: alumisse otsa vanad puupakud, kännud, laua- ja prussiotsad, jämedam oksarisu, selle otsa peenem kraam: mättad, kasutuseta lambavill, puulehed, põhk, hein, sõnnik, siis külvikiht põllu-, kompost- või turbamulda, ja selle peale loomulikult veel korralik kiht multši. Taoliste kuhikpeenarde omanikelt olen kuulnud, et isegi sellel väga kuumal ja põuasel suvel pole nad sellises kuhikpeenras pidanud kordagi kastma, sest nii pinnases kõdunev puit kui ka alumistesse kihtidesse paigutatud lambavill hoiavad niiskust põhimõtteliselt nagu käsn.
Samamoodi nägin eelmisel nädalal külas käies, kuidas tomatid kasvasid kiviaia lõunaküljel lageda taeva all väga õnnelikult 50liitristes tugevates plastkottides, olid võimsad ja heas toitumuses ning järk-järgult värvuvaid vilju täis. Kui ma küsisin, kuidas omanik neid kotitaimi selle põua ja palavaga küll ära kasta jõuab, vastati mulle, et see kõik nõuab kastmist mitu korda vähem kui samas aias olevad pinnaspeenrad – kuigi multšitud olid ka need viimased. Tomatikottide saladus olevat hoopis selles, et koti alumise kolmandiku täidab pesemata vill, mitte muld või turvas. Nii et all vill, mis niiskust hoiab ja ühtlasi tasapisi muudkui väetab, ja üleval siis juurte jaoks ikka muld ka.
Mõtlesin, et kasutan seda trikki järgmisel aastal näiteks sügavates terrassipottides ja suuremates amplites. Ka nende niiskuse hoidmise ja väetamisega on ju suviti tööd palju. Usun, et pesemata villa kiht rippuva begoonia ampli põhjas või fuksiate all võiks elu palju mugavamaks ning taimed rõõmsamaks teha.
Mõni juurutab usinasti pottides pistikuid või kasvatab püsililli pottides ette, et need alles sügisel peenrasse istutada. Ka selle tegevuse suur risk on läbikuivamine. Kuid ühes kohas nägin, kuidas taoline suvine ettekasvatus on laotud suurde, lameda põhja ja madalate servadega kaubakasti, kuhu taimepottide alla oli laotatud veel umbes 5 cm paksune poroloon ja pottide vahed omakorda täis topitud kokkukägrutatud ajalehti. Pottide kastmise käigus märgub ka pottide all olev poroloon, kust hiljem pottide põhjas olevate aukude kaudu niiskust ka taimede juurte juurde mulda imbub. Ajalehepaber omakorda hoolitseb selle eest, et poroloon kuivaks ei auraks.
Üsna palju kasutatakse potimuldade kokkusegamisel niiskusthoidva lisandina ka vermikuliiti ja perliiti. Olen seda ka ise kasutanud, kuid ei pea selle kasutegurit eriti suureks. Natukene vist on aga abiks ikka.
Samamoodi segavad kavalpead potimuldade sekka beebimähkmete niiskustimavat täidist (puhastest mähkmetest võetud, loomulikult), pesušvammi- või poroloonitükke. Kõik sellised materjalid, mis suudavad endasse imada palju niiskust ja seda siis hiljem aegamööda vabastada, võivad siin abiks olla.
Peenardes olen näinud kasutatavat kodukootud tilkkastmisüsteemi, mis seisneb koos korgiga tagurpidi mulda torgatud plastpudelis. Korgi sisse on enne tehtud väike auk ja pudeli põhi maha lõigatud, nii et selle saab tagurpidi kaaneks uuesti peale sättida. Ja siis täidetakse kastekannust vaid seda pudelit. Ma siiski kahtlustan, et tegelikku ajalist kokkuhoidu siit ei teki… aga mine tea. Peaks proovima, enne kui otsustada.
