Fotod: Urmas Lauri
Martha Katariina Luigujõe valvsa pilgu all kasvavad Matsalu rahvuspargis ohustatud liikide keskuses üles tuhanded pisikesed kõred.
Luigujõe oli üks esimesi, kes sattus Facebookis varakevadel ilmunud veidrale tööpakkumisele: keskkonnaamet otsib konnatalitajat, kes hoolitseks kulleste ja konnapoegade eest. Üle tuhande korra jagatud tööpakkumisest tegid kiiresti uudise kõik suuremad ajalehed, tele- ja raadiokanalid. Konnatalitaja kohale joosti tormi. Laekus kümneid ja kümneid avaldusi.
Luigujõe peas aga vasardas ainult üks mõte: ta peab selle koha saama. Tartus üles kasvanud ja Londonis filmi helinduskunsti õppinud noor naine surus pöidlad pihku ja muudkui kordas: „Ma pean, ma pean, ma pean.” Konnadest ei teadnud ta suurt midagi peale selle, et neid ei kartnud ja näinud oli. See oli kõik.
Kolm ja pool kuud hiljem seisab ta Penijõe mõisa pargis konnapoegi täis aedikute vahel ja ütleb silmade särades: „See on maailma parim töö!”
Kümme tuhat kullest
Konnatalitajana on Luigujõe üle lugenud kõik 10 000 kullest, valvanud neid, vett vahetanud, toitnud ja katnud, ekskurreerinud Penijõele sattunud turiste, kelle jaoks kõred on midagi ekstraülierilist, ja lubanud väikestel Poola tüdrukutel aedikutest kõresid korjata. Lapsed olid vaimustuses.
Ta kutsub ümbruskonna elanikke üles koguma ja Penijõele tooma lehetäisid, kes konnapoegadele kohutavalt maitsevad, ja hoiatab toomast sipelgaid, keda konnapojad kohutavalt kardavad – põgenevad kabuhirmus, kui isand sipelgas ähvardava poosi sisse võtab, et hapet pritsida. Tänu konnatalitajale koguvad kõred populaarsust. Kohalik raamatukoguhoidjagi lubas kuulutuse üles panna, et toodagu lehetäisid, aga ilma sipelgateta.
Ta on Leiutajateküla Lottena mõelnud välja konnalõksu – kõrede jaoks justkui lõbustuspark. Tuhandete ja tuhandete pruunide konnapoegade seast on ta leidnud helevalge – albiino – ja muretseb, mis haruldase liigi haruldusest saab. Vabas looduses ei pruugi tema koib kõige paremini käia. Esialgu on lumivalge pojuke pisike nagu poolik hernes ja oma pruunide suguvendade seas lasteaias kõige kurja eest kaitstud. Isegi toonekurepaari eest, kes läheduses poolkülitsi silmanurgast kõresid piidleb, süütul, hajameelsel ilmel, et oi, ei meie tea midagi, ise samal ajal märkamatult lähemale nihkudes. Luigujõe jälgib mängu lõbuga.
„Ma pole ühtegi tööd nii väga tahtnud,” ütleb Luigujõe. Kujutan vaimusilmas selgesti ette, kui tungivalt võis ta selgitada, et ta lihtsalt peab konnatalitajaks saama. „Vaene Ilona,” ütleb ta. Just Ilona Lepik keskkonnaameti kaitsekorralduse spetsialisti ja Penijõe kõrede põhikasuemana oli see, kes kümnete kaupa soovijaid üle vaatas. Luigujõe loodab, et tal õnnestub teda ka tuleval aastal veenda, et ta peab selle töö peale saama.
Ja arusaadav. Mõelda vaid, missugune harukordne võimalus! „Inimesed sõidavad teise maailma otsa, et kilpkonni või keda iganes päästa, aga mina saan seda teha siinsamas Penijõel,” ütleb Luigujõe.
Penijõe konnakeskuses kasvatatakse kõred üles ja asustatakse loodusesse, et hävimisohus liiki päästa. Selle töö iga sekund, minut ja päev on ülitähtis. 29. juuli on veel eriti tähtis, isegi nii tähtis, et intervjuu ajaks ei saa tööd katkestada.
Just sel päeval reisib ports kõrepoegi Manilaiule, kus nad peavad juba ise hakkama saama. Kahe tunni pärast tuleb konnateadlane Riinu Rannap neile järele, nii et aega ei ole. Paarisajapealine reisiseltskond tuleb seks ajaks kokku korjata.
Nii kõnningi ma konnatalitaja sabas, kui ta nopib aedikutest ämbrisse suuremaid lapsi ja klõpsutab hõbedast lugerit – iga pisike on arvel. Aedikutes on kõred 200 kaupa. Kui neid välja noppida, siis läheb kirja, mitu läheb ja mitu jääb. Luger klõpsub. „Nii, 13 konna olen siit võtnud,” ütleb Luigujõe.
Äparduste vastu pisike luger ei aita, aga nende ulatust mõõdab küll. Ühel heal päeval, või mis heal, lapsehoidjate õudusunenäopäeval avastas Luigujõe, et üks lastetuba on tühi – terve rühmatäis, 160 last. oli aedikust augu leidnud ja plagama pistnud.
Midagi muud nii hullu õnneks ei ole juhtunud. Ja mine tea, ehk kasvavad uitama läinud lapsukesed üles ning mõne aasta pärast laulab Penijõe mõisa pargis korralik kõrekoor.
Käib nagu kellavärk
Läinud nädalal läks Manilaiule 560 konnapoega. „Eile saatsime ühe satsi Saaremaale,” ütleb Luigujõe.
Kõik käib nagu kellavärk – aedikud on sildistatud, et lapsed segi ei läheks – M nagu Manilaid, S nagu Saastna, V nagu Veskijärve. Saastnast pärit kudust koorunud lähevad tagasi Saastnasse, Veskijärve omad Veskijärvele. Manilaiu kõred lähevad ringiga, nad on Välis-Eesti konnade võõrsilt tagasi pöördunud järeltulijad. 2009. aastal kogus Rannap Manilaiult kudu – Penijõe konnakeskust siis veel ei olnud – ja kasvatas ise üles ning lasi 25 konna viia Kopenhaageni loomaaeda. 2013 kevadel õnnestus taanlastel osa neidsamu Manilaiu kõresid sigima panna. Sama aasta jaanipäeva paiku saabus Penijõele ja kasvas seal üles esimene sats Taani emigreerunute järglasi.
Sellest ajast peale saabub igal kevadel lennukiga Taanist pakk kuduga. Kudu korjatakse ka Eestis asuvatest elupaikadest, kasvatatakse kaela kandma ja viiakse koju tagasi.
Kui Luigujõe Penijõele jõudis, oli kudu juba kohal, konnamajas vannides. Esialgu polnud suurt muud teha, kui vett valvata – et see oleks selge ja puhas – ning vajadusel vahetada, aga üsna varsti läks mahtra lahti. Kõre kudunööris on mitu tuhat muna ja kujutage ise ette, mis juhtub, kui need kõik enam-vähem korraga kooruma hakkavad. Kullesed tuli tuubil täis vannidest paarisaja kaupa eraldi basseinikestesse lugeda. Luigujõe muudkui luges ja luges, luges ja luges, päevade kaupa, kokku üle kümne tuhande kullese.
Konnatalitaja tööpäevad algasid kell seitse hommikul ja magama sai üheteiskümne paiku õhtul. Kulleseid tuli sellise hooga, et konnamajja need enam ei mahtunud, õues seati sisse bassein. See on seal ka 29. juulil, oma paarsada kullest sees.
Luigujõe uurib vett ja leiab sealt moonduja – kullese, kellel on juba jalad all, aga saba veel taga. Selline lapsuke võib basseinivees lustida, pole vaja kuivale aidata. „Mais läks mul basseini 3400 kullest ja 2000 oli majas sees,” ütleb Luigujõe.
Bassein on isetoimiv ökosüsteem nagu iga kullesevanngi: elusate veetaimede ja -elukatega. „Veskijärvelt tuli meil vesilikke kaasa,” ütleb Luigujõe. Vesliku vastsed on kaunid: neil on selline inimese mõistes ilus nägu. Kõre konna mõistes jälle nagu ei olegi konn – kõik konna omadused on puudu. Ta ei krooksu ega hüppa, vaid ronib, nagu juttselg-kärnkonn ikka.
Kui kullestel on saba tagant läinud ja neli jalga all, tuleb nad kastidesse ja hiljem õue aedikutesse kolida. Moondumine on pärast koorumist teine pingeline ja tähtis aeg – kui moondunud konnakest veest välja ei aita, siis upub ta ära. Moondumise kõrgajal Luigujõe muudkui noppis ja noppis konnapoegi vannidest kastidesse, toitmine peale selle.
Kui kullesed söövad põhjakalade toitu, siis juba moondunud konnapojad tahavad putukaid – hooghännalisi ja äädikakärbseid. Luigujõe viib mu konnamajja ja näitab karpe: jäätise- ja süldikarbid, heeringa- ja räimekarbid, mis iganes tühjaks saanud karbid on täis turvast, mis omakorda on täis põhjakalade toitu ja imepisikesi valgeid kriipsukesi – hooghännalisi. Luigujõe võtab supilusikatäie segu ja paneb konnapoegadele ette. Pisikestest käib nõksatus läbi ja pidev pruun voog igast lastetoa nurgast suundub söögilauda. Ahned suud käivad, nii et ma peaaegu kuulen matsutamist.
Kõrvaltoas kössutavad vannide põhjas komakujulised, veel moondumata kullesed. Kui kulles põhjas püsib, on kõik korras. Seal ta elutseb ja sööb, pinnalt kõrelapsed süüa ei saa, või siis peavad nad end selili keerama – suu asub kõhu all.
Kaval konnalõks
Albiinokonnake ja söötmine üle vaadatud, läheme taas õue konnapoegi korjama. Ühte tarandikku on Luigujõe pannud lõksu – mõtles ise välja, orintoloogist isaga koos. Tundide kaupa küürutada ja konni korjata pole meelakkumine ja nii teebki Luigujõe aeg-ajalt Leiutajateküla Lottet. Kastidesse on ta leiutanud minikompostihunnikud, mis tõmbavad ligi äädikakärbseid, keda konnalapsed söövad.
Konnalõks on aga üks eriti kaval leiutis, peaagu nagu konnalõbustuspark. See koosneb ämbrist ja ämbriservani viivast kahekordsest kaldpinnast – kahest üksteise külge kinnitatud lauajupist. Väikestel kõredel on tung ülespoole ronida. Jälgin mängu.
Laps kaob kahe lauajupi vahele nagu tunnelisse ja varsti ilmub ämbri kohal kõrguvasse tunnelisuhu uudishimulik pisike pea, siis teine. Kahekesi uudistatakse maailma ja hopsti! Kolmas konn trügib uudistajad tagantpoolt üle serva, need pudenevad ämbrisse ja trügija asub ise maailma avastama, kuni järgmine ta enda üle serva kukutab. Nii neid ämbrisse koguneb, ilma et peaks ise noppima.
Nukraks teeb vaid üks – augusti lõpuks on lapsed läinud ja töö otsas. „Meel hakkabki juba kurvaks minema,” ütleb Luigujõe.
Täsikasvanuks saavad ja laulma hakkavad kõred oma päriselupaikades kolme-nelja-aastaselt. Edaspidi kavatseb Luigujõe kõik kõred enda omadeks tunnistada. „Nagu vana õpetaja, et et ai-jaa, sina tegid mulle kõige rohkem peavalu,” ütleb Luigujõe.
Väikestele lastele, muide, konnad tohutult meeldivad. Ükski ei karda. „Aga see läheb kuidagi üle,” ütleb Luigujõe. Miks, ei tea.
Penijõe konnakeskus
- Avatud 2013 kõrede kui ohustatud liigi kaitseks.
- Igal suvel kooruvad ja kasvavad seal üles tuhanded kõrepojad, kes asustatakse loodusesse, et asurkondi elus hoida.
- Eesti 15 asurkonnas elab tuhatkond kõret.
- Kõige halvemast on liik päästetud just tänu Penijõe konnakeskuse kasvandikele – mitu asurkonda on pääsenud väljasuremisest ja arvukus on tõusuteel.
- Järgmine samm on asustada kõred taas rannaniitudele, nende põliselupaikadesse.
- Paralleelselt konnapegade kasvatamisega käib kõrede elupaikade taastamine.
- Kõred sattusid väljasuremisohtu, kui kadusid rannaniidud, mida enam ei hooldatud.
Allikas: Ilona Lepik, Riinu Rannap
Hästi tore, et sellele tööle taoline entusiast leiti. Jõudu ja palju elujõulisi kõrelapsi! 🙂
Võiks sellest keegi kirjutada ,kuidas Linnuse karjääris kus kõred elasid ,looduseinimesed ise nende elu hävitasid…….