Veskijärvel laulavad jälle kõred


Veskijärve. Foto Regina Lepmets.

Kõre ehk juttselg-kärnkonn on 5–7 cm pikkune konnake, kelle isasloomad võivad uhkustada ühe kõige uhkema lauluhäälega loomariigis. Nimelt on neil lõua all häälepõis, mis võimaldab tekitada liigile iseloomulikku valju paaritumishäälitsust.

Kõre elab Kesk- ja Lääne-Euroopas Hispaaniast Iirimaani. Nende põhjapoolseimaks asurkonnaks peetakse Männiku asurkonda, mis paikneb üht serva pidi Tallinnas ja teist pidi Saku vallas. Liik eelistab elada avatud maastikul, Eestis on talle eelkõige sobinud luitealad, liivikud ja rannaniidud.

Kõre on videviku- ja ööloom, kes toimetab ringi pimedal ajal. Nende koivad on lühemad kui nendel konnadel, keda oleme harjunud nägema oma aias, nii et nad ei hüppa, vaid jooksevad. Enamgi veel – nad suudavad läbida pikki vahemaid ning asustada uusi elupaiku väga kiiresti.

Kõre sööb enam-vähem kõike, mida maapinnalt leiab ja mis liigub ehk siis igasuguseid putukaid nagu sipelgad, mardikalised ja kirpvähilised, aga ka ämblikke.

Enamiku päevasest ajast veedavad kõred pinnasesse kaevunult või puutüvede, kivide vms alla peitunult, et varjuda vaenlaste eest, keda polegi nii vähe – nad maitsevad nii kurgedele ja haigrutele kui ka rebastele ja kährikutele.

Sigimisajal tulevad nad kudema laugete kallaste ja vähese taimestikuga madalatesse veekogudesse, nt lompidesse.

Nii nagu mitmel pool Euroopas, on kõre muutumas järjest haruldasemaks kahepaikse liigiks ka Eestis. Enim on neid ohustanud see, et avatud luitealad ja liivikud on metsastatud või metsastunud ning paljudel rannaniidualadel enam ei karjatata ega niideta. Hooldamata jäetud niidud võsastuvad ega paku kõredele enam sobilikku eluruumi.

Nii nad ongi praeguseks kantud Eesti punasesse raamatusse kui eriti ohustatud liik.

Kõrede edulugu

Eelneva taustal on hea rääkida sellest, et Eestis on vähemalt üks koht, mida võib pidada kõrede edulooks. See koht asub Veskijärve luitestikus, kus see loomake oli veel sajandi algul kehvas seisus. Nagu üldiselt teada, võib igast halvast sündida ka midagi head. Pärast 2008. aasta Vihterpalu metsapõlengut avastati, et kõre ja samuti haruldane kivisisalik tunnevad end põlengualal üpris hästi.

Seepeale asusid läbimõeldult ja kooskõlastatult tegutsema Tartu ülikooli bioloogid eesotsas kahepaiksete uurija Riinu Rannapiga, keskkonnaamet, Matsalu rahvuspargi asjatundjad eesotsas Ilona Lepikuga ning töö tegelikud tegijad riigi metsamajandamise keskusest (RMK) eesotsas Ants Animäega. Suur osa surnud puistust koristati ära, kännustikust ja sügavatest istutusvagudest vabaneti pinnast freesides. Hiljem on tulnud maapinda randaalida, et saada lahti ka kanarbikust on ning teistest piirkonnas kasvavatest taimedest.

Looduslikku pinnamoodi ära kasutades rajati sinna mitu kõredele sobilikku väikeveekogu. Töö on olnud tulemuslik. Nagu täheldab Riinu Rannap: „Kui keegi veel kahtleb, et mis sellest suurepindalalisest kõre elupaikade taastamisest kasu on olnud, siis nüüd on tõestus küll selgelt olemas.

Kui enne elupaikade taastamistööde algust 2010. aastal oli keskmine ühe öö jooksul loendatud isasloomade arv 14 (maksimum 18), siis pärast 2010. aastat on isasloomade arvukus olnud pidevas tõusutrendis – keskmine 55 ja senine maksimum isegi 190.

Kõrede järelkasv

Veskijärve luitestik ei ole ainus paik, kuhu kõredele mõnusaid elupaiku püütakse taasluua. Siinkohal ei saa jätta ütlemata, et kui Veskijärve ümbruse mets poleks maha põlenud, siis poleks kõredel olnud sealgi mingit lootust. RMK-l on sellekohaseid kogemusi – inimesed ei võta omaks mõtteviisi, et puud võetakse maha mingite konnade kaitseks.

Nii juhtus Saaremaal Harilaius, kus möödunud sajandi 1950ndatel toimunud väheviljakate alade metsastamise programmi käigus metsastati kümneid tuhandeid hektareid lagedaid loopealseid, rannaniite ja liivaalasid. Selle arutu tööga võeti kodu paljudelt seniste elupaikadega kohastunud
liikidelt. Nii hääbus järsult ka Harilaiu kõre, kelle populatsioon oli enne metsastamist väga arvukas.

Nüüdseks olid need üle 60aastased männid kasvanud kidurateks viie meetri kõrgusteks puudeks, kes ennast sealses liivas kaugeltki hästi ei tundnud. Ent protest nende mahavõtmise vastu tõusis taevani. Ometi võimaldas see endised luitealad osaliselt taastada, mis pani kõrede arvukuse kasvama.

Selleks, et kõrede järelkasvu kindlustada, tuuakse Penijõe kõrede kasvatuskeskusesse mitmest Eesti asurkonnast kudulinte, millest kooruvad kullesed. Konnatalitajad jälgivad nende arengut,
kasvatavad nende toiduks äädikakärbseid, loevad kokku ja toidavad neid. Kui kullesed saavad jalad alla, siis tuleb nad veest välja aidata, muidu ähvardab neid oht hukkuda. Edaspidi tuleb jälgida, et konnahakatiste jalgealune oleks niiske. Kui loomakesed on muutunud piisavalt tugevaks, viiakse nad lähteasurkonda tagasi.

Nüüdseks on Veskijärve kõrede asuala 31 ha suurune. RMK on viimaste aastate jooksul sinna kulutanud kaugelt üle 20 000 euro.

2 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Kullu
10 päeva tagasi

Läänemaal on vähemalt 1 metsajärv kus on säilinud ürgsed lendavad konnad

Meiks
10 päeva tagasi

Ei otsi kontakti.Olen elanud Nõval üle 40 aasta.Ümbruskonnas on teisigi loodusliku asurkonnaga KÕRE elupaikku.Paraku jätan hetkel endateada.Usaldus.Veel 20 aastat tagasi olin osaline sadade konnade pulmamängus….Matsalu´Taani vers.Kohalik. Riinu teadlik ja minu ehk siis veidi endeemne kogemus.