Et muuseumides ja kirikutes on tallel kunsti- ja ajalooväärtusi, mis võivad tulekahjus hävida, korraldavad muinsuskaitse- ja päästeamet seal õppusi ja koolitusi.
Tulekahjud muuseumides ja kirikutes pole sagedased, kuid aeg-ajalt neid siiski juhtub, mis tähendab kultuuripärandi hävimist.
Tänavu jaanuaris hävis Narva-Jõesuus Kaasani kiriku tulekahjus hulk hinnalist vara, paari aasta eest põles maha Piirissaare vanausuliste kirik. Viimaste aastate üks kõige šokeerivamaid kirikutulekahjusid, mille kustutamist miljonid inimesed üle maailma teleekraanilt jälgisid, oli Pariisi Notre-Dame’i katedraali põleng.
Et muuseumides ja kirikutes on tallel hulk kunsti- ja ajalooväärtusi, mis tulekahju korral võivad hävida, on muinsuskaitseamet koos päästeametiga hakanud korraldama õppusi ja koolitusi. Mullu suve hakul oli SA Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid üks esimesi Eestis, kus virtuaalsel lauaõppusel mängiti läbi stsenaarium, et Haapsalu raekoja katuse all asuvast ventilatsiooniruumist on alguse saanud tulekahju. Lauaõppus tähendab, et kustutusauto kohale ei sõida ja voolikuid välja ei kerita, kuid iga osapool kirjeldab laua tagant lahkumata, kuidas ta kujuteldavas olukorras tegutseb ja millised võimalused tal kasutada on.
Et toonasel õppusel ei olnud kaasatud Läänemaa päästjaid, kes tegelikult siinse õnnetuse puhul kohale sõidaks, oli tänavu märtsis õppepäev, kus päästesündmusi juhtivad operatiivkorrapidajad ja tuletõrjujad said oma silmaga näha, millised väärtused ja ohud on Haapsalu linnusemuuseumis, raekojas ning Jaani ja toomkirikus.
„Kirikud ja muuseumid on sellised objektid, mille jaoks me pole võibolla väga hästi ette valmistatud,” tunnistas Hiiu-Lääne päästepiirkonna juht Hannes Aasma.
Muinsuskaitseameti kunstipärandi valdkonna juhi Linda Lainvoo sõnul on ühisõppustega alustatud selleks, et üksteise eripärasid paremini teada – päästjad ei tunne muuseume ja kirikuid, nende töötajad omakorda ei tunne päästjate tööd. „Üks on see, mida näeb külastajana muuseumis, teine aga kogud, mis on väga väärtuslikud,” ütles Lainvoo.
Iga mäluasutus on erinev. Kui võrrelda Haapsalu vanalinnas teineteisest mõnesaja meetri kaugusele jäävat piiskopilinnuse muuseumi ja raekoda, on need nagu öö ja päev. Raekojas ja selle hoovil asuvad fondiruumid, kus on tallel tuhanded esemed, fotod ja dokumendid, mille hävimine oleks suur kaotus. Linnusemuuseumil eraldi fondiruumi polegi, kõik on eksponeeritud.
Samamoodi erinevad kirikud: kui luteri kirikutes on tavaliselt kaitse all mõnikümmend eset – altarid, kantslid, orel, kirikuriistad ja mõned kunstiteosed –, siis õigeusu kirikutes võib kaitsealuseid objekte olla mitusada.
Haapsalu piiskopilinnuse perenaine Kaire Tooming tõdes päästjatele muuseumis ringkäiku tehes, et väljapanekut üles ehitades mõeldakse muuseumides eelkõige sellele, kuidas esemeid võimalikult hästi ja vargakindlalt eksponeerida, mitte aga sellele, kuidas neid õnnetuse puhul päästa. „Me mõtleme, kuidas meil oleks võimalikult head eksponeerimistingimused ja see hea välja näeks, aga sellele, kas me hädaolukorras eseme kasti seest või klaasi tagant ka kätte saame, me tegelikult ei mõtle,” ütles ta.
Mäluasutustes võib tulekahju tekkida mitmel põhjusel. Kas on mängus kuri käsi nagu Narva-Jõesuus, viga elektrisüsteemis, eksitus või hoopis loodusjõud. „Kirikutornid on ehitatud kõrgeks, et need inimestele näha oleks, aga ka äikesejumalale meeldib aeg-ajalt sinna oma noolt lüüa,” ütles Aasma.
Piiskop Tiit Salumäe lisas, et kirikute puhul ongi pikne üks peamisi tulekahju põhjusi. „Kirikud lähevad enamasti põlema siis, kui seal midagi ei toimu,” ütles ta. „Harvad on juhused, kui tulekahju saab alguse jõuluküünaldest.”
Selle kohta, kuidas päästjad mäluasutuste põlengu puhul tegutsema peaks, ei saagi Lainvoo sõnul olla ühte kindlat reeglit, sest kõik sõltub konkreetsest hoonest, kus õnnetus juhtub, ja sellest, kus tuli lahti on. Seepärast ongi oluline, et tuletõrjujad ja päästetööde juhid objekti tunneksid. Näiteks piiskopilinnuse puhul tuleb arvestada, et tuletõrjeauto linnuseõue sõita ei saa, sest ei mahu väravast läbi.
Et olla võimalikeks õnnetusteks paremini ette valmistatud, peaks kõik muuseumid ja kirikud tegema nn operatiivkaardi, mis annab kustutusmeeskonnale kõige kiiremini infot hoone korruseplaanide, pultide, tagavaraväljapääsude ja mäluasutuste puhul ka selle kohta, kus paiknevad suuremad väärtused. Muuseumid, kus näitused vahelduvad – nagu näiteks raekojas –, tähendab see ka info pidevat uuendamist, sest näiteks Eesti kunstimuuseumi kogudest pärinev näitus pole oma väärtuse poolest võrreldav raekoja teises tiivas oleva kuurordinäitusega.
Mäluasutuse tulekahju puhul kangastub esimesena, et põlevast hoonest tuleb välja tuua nii palju väärtuslikku vara kui võimalik. Tegelikkus on aga see, et esimesena kohale jõudnud päästjad hakkavad kõigepealt kindlaks tegema tulekollet ja tuld kustutama, mitte vara välja kandma.
Kas põlevast hoonest üldse midagi päästa saab, sõltub Lainvoo sõnul sellest, kus tuli lahti on ja kui intensiivne on tulekahju. Ta lisas, et teatud juhtudel võib olla võimalik, et kui põlevat hoonet ühest otsast kustutatakse, siis teisest otsast on võimalik esemeid evakueerida.
Kõige keerulisem on selgeks teha, mis on see kõige väärtuslikum, mis kindlasti tuleb välja kanda. „Kas päästame ühe Laikmaa maali ja ülejäänud hävivad, või ühe Wiklandi töö ja ülejäänud 900 hävivad?” arutles Haapsalu ja Läänemaa muuseumide juht Anton Pärn.
Mullusel lauaõppusel näiteks jõudsid muuseumitöötajad järeldusele, et ilmselt peaksid muuseumi kogude kohta käivad dokumendid olema need, mis tuleks kõigepealt välja kanda. Kuid selleks, et põlevast hoonest toodaks välja õiged dokumendid või esemed, tuleb välja mõelda märgistamise süsteem, et päästjad väärtuslikemad asjad kerge vaevaga üles leiaks.
Kirikute puhul on aga selge, et kantslit, orelit või laes rippuvaid lühtreid põlevast ruumist välja ei kanna – need on selleks liiga rasked. Pigem tuleks mõelda sellele, kuidas neid kaitsta.
Aasma küsis tulekahju kirikutornis näiteks tuues, et mis oleks muinsuskaitsjate hinnangul mõistlikum – kas lasta torn müürideni maha põleda või see kustutusveega ära uputada. Vesi võib säilitatavale varale olla sama ohtlik kui tuli.
Pärna sõnul oli talle mulluse lauaõppusel üks suurimaid uudiseid see, et tuletõrjeautode varustuses on olemas kile, millega on võimalik väärtuslikku vara kustutusvee eest kaitsta. Et sellest jääb ilmselgelt väheks, on muuseum hankimas ka endale koormakatteid, kilesid ja muid esmaseid päästevahendeid, mida vajadusel kasutada.
Mullusel lauaõppusel sai selgeks, et mäluasutuste tuleõnnetuste puhul ei piisa sellest, kui mõeldakse välja, kuidas vara kaitsta ja päästa, vaid läbi tuleb mõelda veel sada nüanssi alates sellest, kui kiiresti muuseumi töötajad sündmuspaigale jõuavad, kuidas ja kes piirab asjasse mittepuutuvate ligipääsu õnnetuskohale, kuhu ladustada põlevast hoonest välja toodud esemed nii, et suvaline möödakäija nendega minema ei jaluta, kuni selleni välja, kes juhtunu kohta infot annab.
„On asju, mis enda jaoks on enesestmõistetavad, aga kui neist rääkida, tulevad välja teemad, mis on lõpuni rääkimata,” ütles Pärn õppuste vajalikkuse kohta.
Kui tuli on kustutatud ja tuletõrjujad oma voolikud kokku kerinud, siis mäluasutuse jaoks töö alles algab. „Muuseumi seisukohast on probleem, mis saab pärast seda, kui päästeamet asjad kokku pakib. Siis jääb muuseum üksi ja algab suur töö,” ütles Lainvoo. Läbi tuleb mõelda, kuidas tagada see, et hoonet ei rüüstataks, kuhu paigutada päästetud kogud nii, et hoiutingimused oleks tagatud. „Muuseumid võiksid ka sellele mõelda,” ütles Lainvoo.
