Kui meie aknavaadetes ei ole väga päikselisi alasid, mis lubaksid edukalt kadakaid ja mände kasvatada, siis pole me ometi sellepärast veel plindris, vaid võime pilgu suunata valguse suhtes leplikumate okaspuude poole. Ja neid on palju!
Enamik kuuskede liike näiteks elab hea meelega ka poolvarju aladel, kus päikest päevas ehk vaid neli-viis tundi. Peaasi, et muld oleks meeldivalt parasniiske, mitte väga kuiv ega ka liiga märg.
Täispäikselist kohta vajavad siiski näiteks torkavad kuused (rahvasuus „hõbekuused”, rahvusvahelises aianduskeeles Picea pungens) ja selle sordid, samuti mustad (Picea mariana)ja Engelmanni kuused (Picea engelmannii) ning veel mõned vähem levinud liigid. Samuti erinevad kuuskede liigid selles suhtes, kuidas nad taluvad linnaelu – see tähendab heitgaase ja muud õhusaastet. Kuna meie kõige tavalisem harilik kuusk on selle koha pealt väga hell, siis suurte teede ääres või linnasüdametes on hoopis kindlam kasvatada torkavat kuuske, Serbia kuuske (Picea omorika) või Engelmanni kuuske.
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, on olemas ka külmaõrnu kuuski, mille kasvatamine Eesti sisemaal sageli ei õnnestugi. Sellised on näiteks Sitka kuusk (Picea sitchensis)ja idakuusk (Picea orientalis). Küll võib Haapsalus ja Lääne-Eesti rannikul üldse, samuti saartel neid suurema edulootusega katsetada.
Kuuskede hulgast leiab tohutu kauneid ja omapäraseid sorte, ka neid on olemas igasuguse kasvukujuga, tüsedamaid ja pliiatssaledaid, kää
Mammi ikka tuhnib väljas
ammu lumekasukas tal seljas
paistab ainult juuksekrunn ja sirbist saba
mine juba tuppa, aiatööst oled kevadeni vaba