Jevgeni Ossinovski: abielu rahvahääletus kui igavene valimiskampaania

Mitmed uuringud – sealhulgas ka üks minu tellitud Norstati küsitlus – näitavad selgelt, et enamik inimesi ei pea vajalikuks abielureferendumi läbiviimist.

Tähelepanuväärne on see, et kõikide sotsiaaldemograafiliste rühmade – on need noored, vanad, naised, mehed, venelased, eestlased, maainimesed või linnainimesed – enamus ei pea teemat oluliseks, et seda rahvahääletusel käsitleda.

Koalitsioon püüab ette heita, et opositsioon ei taha kuulata rahva häält. See ei ole ju tegelikult asja tuum. Asja tuum on see, et koalitsiooni ettepanek korraldada rahvahääletus on näide arast populismist, sest aus oleks seaduseelnõu rahvahääletusele panna. Seda saaks teha näiteks perekonnaseadust täiendades. Ja selle tulemusena oleks tõepoolest selge see, et hiljem oleks perekonnaseaduses näiteks samasooliste abielu seadustada keerulisem. Sellise hääletuse varjupool ja panuste tõstmine koalitsiooni jaoks seisneks selles, et kui rahvas ütleks „ei”, siis peaks parlament laiali minema. Ja selleks julgust loomulikult ei ole.

Kas on ka tegelikku soovi midagi abielu reguleerimises muuta? Aina rohkem tundub, et eesmärk on teha ühe partei valimiskampaaniat kümme aastat järjest ja teha seda ühe ühiskonna vähemuse arvel. Sest mis juhtub siis, kui rahvas peaks vastama rahvahääletusel küsimusele „jah”? Siis algatatakse, nagu öeldi, põhiseaduse muutmine. Põhiseaduse muutmine võibolla võetakse ühes koosseisus siin vastu lihthäältega, aga sellega ta ei jõustu. Siis on võimalik teha järgmised riigikogu valimised, rääkides, et valige nüüd neid, kes nüüd lõpuks need homoabielud lõplikult ära keelavad, saab sellesama teemaga teha veel ühed valimised.

Tulemus on loomulikult see, et ka pärast järgmisi valimisi ei teki suure tõenäosusega piisavat enamust, et põhiseadust muuta. Ja nii ongi kümme aastat järjest teemat üleval hoitud, ilma ühegi sisulise muutuseta, küll aga ühiskondlikult ühte vähemust alandades. See ei ole kuidagi kohane ega õige. Kui koalitsioon soovib selles küsimuses päris rahvahääletust teha, siis peaksid nad tegema ettepaneku tegelikult panna eelnõu rahvahääletusele ja ma arvan, et ka opositsiooni poolt oleksime valmis seda ettepanekut arutama, selleks et olemasolevast ummikseisust välja tulla.

Viimane märkus puudutab enesekindlat hinnangut, et kui rahvahääletusel vastatakse „jah”, tähendab see seda, et parlament ei saa hiljem perekonnaseadust muuta. Ma ei ole sellega absoluutselt nõus. See küsimus kõlab nii: kas abielu peab Eestis jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks? Iga normaalne inimene ütleb, et abielu peaks jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks, sest mitte keegi ei ole teinud ettepanekut meeste ja naiste vahelised abielusuhted ära lõpetada ja seda kindlasti ei tehta. Kui siin oleks juures sõna „üksnes” – et on mehe ja naise, üksnes mehe ja naise vaheline liit, siis on teine küsimus, aga seda sõna sinna juurde panna ka ei juletud. Ja see tähendab seda, et inimesed vastavad, nagu kirjanik Peeter Sauter ütles, et see on samasugune küsimus, et küsida, kas karud on pruunid. Inimesed vastavad loomulikult „jah”, et karud on pruunid, aga sellest ei saa järeldada, et valged karud või pandakarud ei ole enam karud, sest seda ei ole keegi küsinud.

Täpselt samamoodi ei järeldu tegelikult sellest küsimusest, mis siin on, ka „jahhi” puhul mitte midagi selle kohta, mida võib parlament edasi teha. See on sümptomaatiline, et küsimustesse, mis on sisuliselt ja juriidiliselt olulised – mis siis ühest või teisest vastusest järeldub –, valitsus ei viitsi isegi vastata, sest neid tegelikult see ei huvita. Neid huvitab ainult valimiskampaania, mis referendumiga kaasneb ja mis on Eesti ühiskonnale kahjulik. Rääkimata sellest, et see ei lahenda ühtegi päris probleemi. Päris probleeme on meil piisavalt.

Kõne riigikogus abielu rahvahääletuse otsuse eelnõu esimesel lugemisel.