Pärast juunikuiseid traagilisi sündmusi Lihulas käivitus avalik arutelu teemal, kas Eestis antakse relvaluba liiga kergekäeliselt. See polnud viimastel aastatel esimene kord, mil relvaloa teemal põhjalikumalt arutleti – kaks aastat tagasi oli telesaates „Pealtnägija” põhjalik lugu sellest, et pahatihti jääb relvaloa taotlejate psühhiaatriline kontroll pealiskaudseks.
Relvaluba ei anta Eestis igale soovijale, vaid sellele eelneb nii politseipoolne taustakontroll kui ka tervisekontroll. Praegune seadus ei luba taustakontrollis näiteks arvestada relvaloa taotlejate kustunud karistusi. Oli ju Lihula lähistel kaks inimest tapnud ja kolme haavanud Mikk Tarrastetki varem karistatud tulirelva ja lõhkeainega seotud kuriteos. See karistus oli aga kustunud ja seetõttu oli tal õigus uuesti relvaluba taotleda.
Ühelt poolt võib kustunud karistuse arvestamata jätmine olla mõistlik – kui inimene on eksinud, näiteks ettevaatamatusest või teadmatusest, ja nüüd oma eksimustest järeldused teinud, võiks ta ju saada uue võimaluse. Teisalt, kes annab garantii, et ta enam ei eksi ja et see eksimus ei võta kellegi elu?
Kahe otsaga asi on ka relvaloa taotleja elukommete hindamine taustakontrolli käigus. Ennast või teisi ohustav eluviis on üks argument, mis välistab relva omamise. Kuidas sa aga hindad inimese eluviisi? Lihtsam võib see olla juhul, kui inimene liigub avalikus kohas sageli purjuspäi, norib alalõpmata tüli või jääb avalikes sotsiaalmeediagruppides silma oma ähvardava kõnepruugiga. Aga kui avalikkuse ees on tema rinnaesine plekitu, kuigi ta terroriseerib koduseinte vahel oma elukaaslast või on salajoodik?
Ükskõik, kui rangeks relvaseadust ka ei tehtaks, ei saa kunagi sada protsenti kindel olla, et relv ei satu vale inimese kätte.
Relvaluba ei tohi anda etnilisele eestlasele, teised riigi residendid võivad saada relvaloa väga lihtsalt, eriti vene 5 kolonn,- seda lahket võimalust putinoidid ka agaralt kasutavad.
Kas Teie olete ka rumal?
Ei, – ärge kõiki enda sarnaseks pidage. DDD