Turismi kui majandusharu tähtsusest on aasta-aastalt hakatud järjest rohkem aru saama. Kui veel paarkümmend aastat tagasi võis nii mõneski kohas tajuda suhtumist, et mis nad siia ronivad, siis praeguseks on hakatud mõistma, et turistid jätavad peale prügi maha ka raha.
Samas näitas kevad, kui haavatav on turism. Haapsalul läks veel hästi, sest välisturistide asemel saabusid eestlased, kellel seni pole olnud mahti Eestit avastada. Kuid näiteks Tallinnas, kus vanalinna tänavatel ulus suvel tuul, on mitmed turistidest elatunud söögikohad ja suveniiripoed pidanud uksed kinni panema.
Loodetavasti on turismisektorit raputanud koroonaepideemia erand ja ühel hetkel, olgu või mõne aasta pärast, on Eestis tagasi ka välisturistid. Kuid isegi headel aegadel on turism ala, mis tahab tegelemist ja arendamist, sest konkurents on väga tugev – uusi ahvatlusi, üha vingemaid muuseume, spaasid ja loodusradasid tuleb järjest juurde. Et turistide tähelepanu hoida, tuleb välja mõelda järjest uusi asju, mis külastajaid köidaksid, sest kui midagi ei muutu, siis kaua sa ühte ja sama asja ikka vaatamas käid.
Läänemaa turismiseminaril sai selgeks, et turistide tähelepanu köitmiseks ei peagi alati midagi uut ja uhkemat välja mõtlema, vaid tasub ka tagasi vaadata – võibolla leiame sealt midagi, mida oleme seni iseenesestmõistetavaks pidanud ja arvanud, et kõik teavad seda, kuid tegelikult see nii ei ole – näiteks rannarootslastega seotud pärand või ravimuda.
Oma maakonna pildil hoidmisel ei tohi ära unustada koostööd. Igapäevaelus võidakse küll olla konkurendid, kuid laiemas plaanis pole mõtet igaühel üksi ponnistada, vaid hoopis paremaid tulemusi annab see, kui seljad kokku pannakse ja ühiselt pingutatakse.
Muidugi on oluline enne kokku leppida, mis suunas minema hakatakse.
Hindadest küll pole võimalik välja lugeda, et neil mingid raskused, ikka endiselt ulmelised.