Veel nädalapäevad tagasi tundus, et 2020. aasta on eriliselt halb ja õnnetu aasta. Nüüdseks ootamatult taaselustunud probleemid 1980. ja 1990. aastatest – Mägi-Karabahhi sõda ja Estonia laevahukk – aga tuletavad meile meelde, et isegi veel lähiminevikus on olnud palju hullemaid aegu kui praegune. Kõva grippi meenutav nakkushaigus on kahtlemata ohtlik ning administratiivsete meetmetega tekitatud majanduskriis põhjustab raskusi, kuid need pole võrreldavad olukorraga, kus su kodulinna pommitatakse või lähedased jäävad merel kaduma.
Estonia huku põhjuste kohta on algusest peale levinud erinevaid teooriaid ning ametlik versioon pole paljusid veennud. Siiski olid uurimiskomisjoni järeldused kuni viimase ajani ainsad, mille puhul sai rääkida tõenditest. Nüüd on esitatud tõendid ka august laeva pardas.
Või kas ikka on? Ma olen Discovery dokumentaalsarjast seni näinud vaid katkendeid, kuid tundub, et kõik kujutised, millel on selgesti näha laevaküljel olev mõlk ja auk, on sekundaarsed – need on filmitegijate poolt arvutiga joonistatud, et anda vigastustest selgem ülevaade. Dokumentaalkaadrid ise näitavad vaid mingeid veealuseid teraskobakaid ja pragu. On arusaadav, et veealustes tingimustes lähedalt filmides ei saagi muud paista ja ma pole laevaehitusspetsialist, et neist kaadritest midagi välja lugeda. Samas, miks ma peaksin pimesi usaldama filmitegijate arvutijoonistusi?
Siit minu ettepanek: filmitegijad võiksid avaldada kõik vee all filmitud toorkaadrid, et spetsialistid saaksid veenduda, kas neilt tõesti paistab just selline vigastus, nagu arvutigraafikas esitatakse. See tagaks filmile just niisuguse läbipaistvuse ja usalduse, mille puudumist saab ette heita senisele uurimistööle, kus algusest peale on valitsenud kahtlus, et osa vee all filmitud kaadritest pole näidatud isegi kõigile uurimiskomisjoni liikmetele.
Kui Estonia keres tõesti on just selline auk, nagu väidetakse, peab edasine uurimistöö andma selgust selle tekkepõhjuste kohta. Ühelt poolt on ette kujutatav, et kui tuhandeid tonne kaaluv laev langeb merepõhja, siis kere kaardub ja paindub ning mõnes kohas võib ülepingest tekkida pragusid ja mõlke. Aga kas just selliseid? Kokkupõrge allveelaeva või mõne muu objektiga on samuti võimalik, sest ehkki põrkekoht näib asuvat normaalsest veejoonest natuke kõrgemal, tuleb arvestada, et suure lainetuse, Estonia väidetava ülelasti ja juba sadamast väljudes esinenud kreeni tõttu võis see tõesti olla „tabamuskõrgusel”. Jälgede uurimine peaks tooma selgust.
Aga kes selgitaks, miks on Estonia ümber 26 aasta jooksul valitsenud nii palju segadust? Võibolla leiab kunagi arhiividest vastused ka neile küsimustele.
