Kes ei mäletaks „Kevadest” seda, kuidas Toots pahanduste eest nurka hernestele põlvitama pandi või kuidas Julk-Jüri teda kõrvast sikutas. Kui tänapäeva koolis midagi sellist juhtuks, tähendaks see õpetaja vallandamist või karistamist. 150 aastaga on jõutud selleni, et füüsiline karistamine alavääristab inimesehakatist ja kätega rääkimise asemel tuleb rääkida suuga – ehk siis selgitada, mida ja miks teha ei tohi, kuni laps sellest aru saab.
Mõnel lapsel läheb aga suureks saamine keerulisemalt kui teisel ja eriti ränk aeg on murdeiga. Nagu ütles noorsoopolitseinik Küllike Vask, ei saa noored siis ise ka aru, mis nendega toimub. Pahatihti pole ka tööga vaevatud vanematel piisavalt aega, teadmisi ega jaksu neile vajalikul määral tähelepanu osutada ja neid õigel teel hoida. Just tähelepanuvajadus on sageli see, mis noored tänavale ajab ja paneb seal kaaslaste heakskiidu otsimiseks vägitegusid tegema. Kui tähelepanu ei saa heaga, siis halvaga saab kindlasti.
Tänapäeval on pahandusi teinud noori tunduvalt raskem korrale kutsuda kui vanasti. Erikoolid on küll olemas, aga sinna lapsi enam nii kergekäeliselt ei saadeta. Ja eks ole levinud ka seisukoht, et erikoolid ei paranda, vaid õpetavad uusi trikke.
Mõnele lapsele piisab esimesest kokkupuutest politseiga, et õigele rajale tagasi pöörata, teisega võid aga vestlema jäädagi, midagi ei muutu. Aeg on näidanud, et ka rahatrahvist pole suuremat kasu – noore eest, kellel oma sissetulek puudub, maksavad selle nagunii vanemad. Kui laps seejärel ka taskurahast ilma jäetakse, on see ikkagi üsna väike karistus.
Selles mõttes on mõistlik arusaam, et kui mitmekordne rääkimine ei aita, tuleb karistada teisiti. Näiteks ühiskondlikult kasuliku tööga. Avalikus kohas töötunde tehes, mökerdatud seinu puhastades või lõhutud aknaklaase kellegi juhatusel parandades jõuab võibolla kohale, et igal teol on ka tagajärg.
Kuna meie seadused on alaealiste suhtes eriti leebed ja vanemad õigustavad oma lapsi pidevalt siis tuleks teatud seaduserikkumiste korral panna need lapsekesed koos vanematega plate peale !
Oma kooli ajast mäletan kuidas sain joonlauaga mööda näppe,juustest tutistada jne. ja leian et kõik see tuli mulle edaspidises elus kasuks.
Nüüd kasvatatakse mingeid kesksoolisi memmekaid kes nurga taga kambakesi nõrgemate vastu on kanged mehed aga …… ?
Täiesti nõus juhtkirjaga!
Meil on vanuseline diskrimineerimine keelatud. Kui 50-aastane kedagi lööb või solvab, on talle politseipoolsed füüsilised vastumeetmed garanteeritud (käte väänamine, läbiotsimine, sundtoomine). Ja keegi ei tohi politsei tegevuse kohta halvasti öelda, see ainult karmistaks repressioone (mida tuleb küll lahus hoida ametlikust karistusest, mida määrab kohus või osal juhtudel ka politsei ise). Küsimus: miks alaealisi üleastujad (eriti koolis!) puutumatuks loetakse? Mingi juriidilise nüansi tõttu? Või tohib politseinik käsule mittealluva 10-aastase poisikese käed siiski seljale väänata ja ta kartserisse herneste (betooni) peale talutada? Kui põhimõtteliselt tohiks, tuleb õpetajail omandada ka politseikutse ning paralleelselt õpetajaametile end tegevpolitseinikena tööle vormistada. Üks õpilasepoolne p–sesaatmine ja lapsuke… Loe rohkem »
Arvan, et rangem karistus võib, ent alati ei pruugi probleemsete noorte puhul aidata, kuid kahju selline rangem lähenemine ilmselt ei tee. Sest kui noorukil juba noomitusest ükskõik on, siis mõnda võib rangem karistus tõesti mõtlema panna. Samas võiks proovida selliseid probleeme ennetada ning pakkuda abi ka vanematele, et nad oma lastega paremini hakkama saaksid ning oskaksid oma lastele rohkem tähelepanu pöörata. Tänapäeval on olemas erinevaid programme, mis õpetavad vanemaid, kuidas oma lastega efektiivsemalt suhelda, kuid see peaks algama juba siis, kui laps on 2-8-aastane, st enne, kui tal tuleb teismeiga ning tekivad tõsisemad probleemid. Pahatihti on nii, et sellise lapse… Loe rohkem »