Kersti Kaljulaid: saame rahvana kasvada, kui oskame vastandites näha väärtust

Kallis Eesti rahvas!

Tänavu oli muuhulgas aasta, mil muna õpetas kana. Ka siin Eestis.

Ajast aega on seda Eestimaal halvaks tooniks peetud, kui muna end kanast targemaks peab. Aga midagi pole teha – aasta lõpuks tõestasid munad ühe rahvusvaheliselt lugupeetud mõõdikuga, mille nimetus teatud vildakat torni tähistab, et nad targad ja järjest targemad ongi. Peaaegu maailma kõige targemad ja seda sugugi mitte ülekantud tähenduses.

Need meie noored, kes on sündinud 21. sajandi Eestis, kasvanud rahvusvahelises keskkonnas – sest iga tänane väike inimene üleilmastub niipea, kui ta saab oma esimese internetikogemuse – ja kes vahetavad mõtteid eakaaslastega kogu maailmas, on lugupidamist väärivalt targad, julged ja söakad.

Eesti noortel on oskus olla maailmakodanikud, kes suudavad samas olla enesekindlalt eestlased. Oskus olla rahvusvaheline ja samal ajal laulupeoline.

Aga ju vist on ajaloo kiire ja järjest kiirem kulg meid sinna viimaski, et ainult noored, kellel loomuomaselt on oskus – ja ka julgus – tulevikku usaldada, oodata ja mitte peljata, selles kiires tempos ennast mugavalt tunnevad.

Pean tunnistama, et ei ma ise ega mu põlvkonnakaaslased ehk sama optimistlikud ei ole. Ja eks ole seegi ühiskonna tasakaalu jaoks tarvilik. Alalhoidlikkuse ja tormakuse dialoogist saab sündida parim tulevik, kus kõigile on ruumi.

Vanad ja noored pole muidugi ainus võimalik viis ühiskonda kaheks jagada. Oleme harjunud jagama ja sel baasil pigem vastanduma. Aga sel vastandite kirjeldamisel on ühiskonna jaoks olemas tõeline sisuline väärtus. Väärtus sünnib siis, kui oskame näha vastandeid niipidi, et need teineteist alati täiendavad. Kuulumine ühte või teise gruppi ei tee meist ju vastalisi. Erinevad huvid, erinev suhtumine olevikku või tulevikku on alati väärtus. Rahulik dialoog võib kesta kümnendeid, enne kui annab päriselt tulemuse – näiteks vene laste suure tungi eestikeelsetesse koolidesse Ida-Virumaal on elav tõestus sellisest pikast protsessist.

Rahulik dialoog tehnoloogiausku ja pigem rahvusvahelist väärtustava seltskonna ja traditsioonide hoidmisse enam panustava seltskonna vahel on andnud meile meie tänase Eesti. Ühtede perspektiiv on teha meid järjest jõukamaks, teistel on oskus anda ja hoida meile alles seda, mis teeb meid õnnelikuks – rohelist ja maitsvat ja kindakirjalist Eestit. Kumbki pool ei kujutaks Eestit ette teiseta.

Isegi kirglik arutelu Eesti metsast tagab selle, et päriselt otsustades püsime pikas vaates tõenäoliselt kenasti keskteel – kumbki arvamus ei lase sõita kummastki servast päris kraavi. Või vaidlused selle üle, kas tuulest saaks kujuneda Eesti uus põlevkivi. Või nuputamine, kuidas järjest kasvavate palkade tingimustes täita vabad töökohad, et majandus edasi kasvaks.

Selline, mu sõbrad, ongi tegelikult see hea Eesti elu. Rahuajal, majanduslikult edenevad riigis, kus on ruumi mõelda nooruslikult idealistlikult ja vanaldasa tasakaalukalt, on tulevik alati nende lähenemiste summa. Küllap annab ajalugu meile ka järgmisel aastal ruumi riigina ja rahvana kasvada, kui oskame vastandites ja erisustes näha väärtust, olgu see kodus või kaugemal.

Head uut aastat, kallis Eesti!