Edward Lucase kolumn: NATO-t tuleb parandada, mitte rünnata

Tugevate Atlandi-üleste suhete pooldajad (atlantitsistid) on kurtnud aastakümneid, et liidu Euroopa sammas on oma tegudes kartlik ja maailmavaates kolkalik. Pärast Emmanuel Macroni plahvatuslikku usutlust Economistiga vajavad need kaebused ümberhindamist.

Prantsuse presidendi ambitsiooni ja visiooni ei saa vaidlustada. Ta rääkis lahmivas keeles NATO „ajusurmast”, kutsus „heale läbisaamisele” Venemaaga ja nõudis Euroopa Liidu „aggiornamentot” – tõlkimatu itaaliakeelne sõna, mis tähendab laias laastus „tänapäevastamist”. Tema visioon on Prantsusmaa juhitud Euroopa, mis etendab maailma asjades tähtsat rolli. (Igasugune võrdlus Napoleoniga lükataks ägedalt tagasi: Prantsusmaa juhib ainult ideede, mitte relva jõul).

Teataval määral ilustamata jutt on pärast pikka hilinemist asjakohane. NATO läheneb eelseisvale tippkohtumisele hirmuärevusega ja seda mitte võimalike vastaste, vaid oma sõprade käitumise tõttu.

Türgi flirt Venemaaga on üks peavalu tekitaja. Donald Trumpi jonnihood ja ettevaatamatud sõnad on teine. USA presidendi kergekäeline otsus hüljata kurdi relvaüksused Süüria põhjaosas tekitab teiste liitlaste südameis külmajudinaid. Allianss on suurepärases seisus, aga ainult seni, kuni seda ei panda proovile. Euroopa ei suuda vastata Hiinast lähtuvale väljakutsele. See võib tõepoolest, nagu Macron ütleb, kaotada kontrolli oma saatuse üle.

Viga ei seisne mitte tema analüüsis, vaid lahendustes. Kui NATO logiseb, on ülesanne seda parandada, mitte rünnata. Prantsusmaa juhitud Euroopa kaitsevalmiduse algatus seda ei asenda. Tõsi, see on pälvinud nii Soome (ei kuulu NATO-sse) kui ka Eesti (ülilojaalne NATO liige) toetuse. Aga sellel napib enamikku tunnuseid, alustades tulejõust, luure- ja logistikavõimetest, mida tõsiseltvõetav lahingujõud eeldab. Tõsise vastasseisu korral Venemaaga vajab Euroopa mis tahes tõsiseltvõetava kaitse korraldamiseks USA-d. Selle muutumine nõuab aega, raha ja poliitilist tahet, mitte kõigest ülespuhutud avaldusi Élysée paleest.

Samamoodi ei vaidlusta keegi härra Macroni kirjeldust Venemaa piiratud strateegilistest valikuvõimalustest: liiga nõrk, et üksi toime tulla; soovimatu olla Hiina väiksem partner; ja määratud seega Euroopaga läbi saama. Aga missuguse Euroopaga? Kreml on kasutanud edukalt jaga-ja-valitse taktikat, viimati Ungari survestamisel seisma vastu Magnitski-sanktsioonidele ja Saksamaa mõjutamisel ehitama Läänemere põhja teist Nord Streami gaasijuhet.

Kreml viib läbi tõhusaid propagandakampaaniaid ja küberrünnakuid, seda ka härra Macroni enda presidendivalimiste kampaaniameeskonna vastu. Ta hoiab käigus sõda Ukrainas. Need ei ole isoleeritud taktikad, vaid osa strateegiast, mille eesmärk on lõhkuda Euroopa solidaarsust ja luua uut tüüpi Euroopa, kus Venemaa kasutab oma kaalukust kahepoolsete kokkulepete sõlmimiseks. Härra Macron ignoreerib seda.

Prantsuse liidrit võib kritiseerida sõnade valiku eest, kuid tegelikult loevad teod.

NATO tegemata tööde nimekiri on pikk, alates kõigest, mis puudutab sõjaväelist liikuvust (vägede ja varustuse liigutamine mööda maailmajao taristupudelikaelu) kuni koostegutsemisvõime tõhustamiseni. Mõne puhul neist võib tihedam Euroopa kaitsekoostöö, Macroni suur prioriteet, tuua tõelist kasu. Sellistest teemadest on aastaid palju räägitud. Tulemusi napib.

Euroopas napib tõepoolest liidrikoorma kandjaid. Itaalia, Saksamaa, Hispaania, Poola ja Suurbritannia on kõik erinevatel põhjustel oma poliitilise mõju poolest madalseisus. Uus Euroopa Komisjon ei ole veel tööd alustanud. USA, kes oleks eelmiste valitsuste juhtimisel tuletanud Prantsuse liidrile viisakalt või mitte nii viisakalt meelde tema positsiooni suures plaanis, on samuti siseprobleemidega hõivatud.

Härra Macroni ei saa kritiseerida rambivalguse nautimise eest, kuid esitlemiskunst ei asenda siiski riigimehekunsti.