Lühikese aja jooksul on Lääne Elul olnud kaks valusat kaotust – mullu jätsime hüvasti Andres Ammasega ja nüüd Anneli Ammasega.
Tänases lehes meenutavad Annelit inimesed, kes temaga ajakirjanikuteel ja muudel elualadel kokku puutusid. Annelist võiks kokku panna terve raamatu, sest tal oli nii palju eri tahke.
Eelkõige oli Anneli ajakirjanik, kes pidas oluliseks Tartu ülikooli legendaarsetelt õppejõududelt saadud ajakirjanduse põhitõdesid. Anneli karjääris oli mitmeid säravaid hetki, mida pärjati ka autasudega. Veelgi rohkem oli aga neid hetki, mille eest autasusid ei jagatud, kuid mis aitasid inimesi. Annelil oli olemas ajakirjanikule kõige olulisem iseloomujoon – uudishimu. Uudishimu maailmas toimuva ja huvi inimeste vastu.
Sama innukalt ja pühendult oli Anneli ka muinsuskaitsja, rahvatantsija, Läänemaa ja Eesti patrioot, kes pidas lugu juurtest ja ajaloolisest mälust.
Oma viimasel aastal pühendus Anneli abikaasa mälestuse jäädvustamisele. Tema eestvõttel loodi Andres Ammase fond, mille esimesed stipendiumid tänavu kevadel ka välja anti. Pooleli jäi aga Andrese raamatu koostamine. Siiski jõudis Anneli korraldada kõik nii, et töö raamatuga ei lõpeks ka pärast seda, kui Anneli ise juba Andresega koos teispoolsuses on.
Anneli oli hea ja hooliv sõber ja kolleeg. Valus on teadmine, et mitte kunagi enam ei astu ta toimetuse uksest sisse, koogid või kommikarp näpus, ega küsi: „Noh, kuidas teil läheb?”
