Juuni keskel oli majandus- ja kommunikatsiooniminister Taavi Aas sunnitud tegema avalduse, et raha raudtee ehitamiseks Haapsalu ja Rohukülani ei jätku. Esialgu ehitatakse raudtee valmis Turbani. Võib muidugi küsida, missugune mõte on Turbal kui lõpp-peatusel – sest tavaliselt jookseb raudtee kahe linna vahel –, aga kui raha ei ole, siis pole midagi teha. Mäletatavasti oli Haapsalu raudtee sees igasugustes valimislubadustes, seda nii kohalike kui ka praeguste, riigikogu valimiste eel.
Haapsalu raudtee eelarvest mahakriipsutamisele oli eelnenud valitsuse otsus taganeda kokkuleppest, mille järgi kasvab teaduse rahastamine Eestis ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Sellega kaasnes teadlaste mõnitamine nende nimetamisega punaprofessoriteks. Pole kahtlust, et mõneski ülikoolis on tööl nõukogude aja jäänukid, kes on üles kasvanud marksismi-leninismi „viljastavates” tingimustes, kuid enamik teadlasi on juba nooremad ja pole suure tõenäosusega Marxi lugenudki.
Kuid nii see riigivanker – või peaks äkki ütlema: riigirong – meil veereb. Rahaga on lihtne: seda kas on või ei ole. Ilusad valimislubadused on sattunud tegelikkusega silmitsi.
Kui jätaks selle ulmeraudtee ehitamata siis saaks renoveerida Pärnu raudtee,ehitada Haapsalu raudtee ja viia Tartu suunal rongide sõidukiirus 140-160 km/h.
Seda kõike sellisel juhul kui meie juhid mõtleksid Eesti inimeste peale ja ei püüaks kuskil kaugel kellegi pugeda.
Poolakad,Ungarlased,Tsehhid jne.on isepäised ja ajavad oma rahva asja aga meile see ei sobi sest meie oleme ikka tsiviliseeritud inimesed st.meie juhid on !