EKRE nimekirjas europarlamenti pürgiv riigikogu liige Jaak Madison ütles, et pooldab tugevat NATOt ega soovi ka Eesti lahkumist Euroopa Liidust.
EKRE populaarsus on viimase viie aastaga märkimisväärselt tõusnud, 2014 europarlamendi valimistel saite 4, 2015 riigikogu valimistel 8 ja tänavu märtsis 17,8 protsenti häältest. Värske uudis ütleb, et Euroopa Parlamendi uues koosseisus tuleb äärmusparempoolsete fraktsioon, mis võib saada suurimaks. Mis on teie partei valimisedu põhjus?
Kui on nõudlus, siis järelikult valijad vajavad midagi, mida poliitmaastikul ei ole. Eestis tekkis 2013–2014 konservatiivse telje rahvuslikul poolel tühimik, sest toonane IRL mugandus sotside ja Reformierakonna valitsuses. Tekkis tugev väärtuskonflikt kooseluseaduse pärast, samuti migratsiooniprobleem, ning polnud ühtegi teist jõudu, kes nendele probleemidele kiiresti reageeriks ja suudaks vastata. Tekkis vajadus, see on ka üks põhjus, miks EKRE sai tuule tiibadesse.
Euroopa Parlamendis tekkivat üht suuremat fraktsiooni ei nimetaks ma äärmusparempoolseks, sest selle juhtivad jõud on Itaalia valitsuspartei Liiga ja Austria Vabaduspartei, mis samuti kuulub valitsusse ja omab asekantsleri kohta. Need on parempoolsed parteid, millest on saanud peavool. Poliitiline maastik on muutunud. Äärmusparempoolseteks on neid erakondi keeruline nimetada, nagu ka meid, sest kui üks erakond saab parlamendivalimistel kolmanda tulemuse, saab viie ministriga valitsusse, siis on tegu tugeva parempoolse, aga mitte äärmusliku parempoolse jõuga.
Ega valitsusse jõudmine ei muuda erakonna olemust; tegu on äärmusparempoolsetega, kes on jõudnud valitsusse.
Küsimus on äärmuse defineerimises. See on suhtumise küsimus. Liiga või Vabaduspartei olid äärmusparteid võibolla kümme aastat tagasi, kui neil ei olnud piisavalt toetust, et jõuda valitsusse ja muuta üldist paradigmat. Tsenter on muutunud, sinna on liikunud erakond Isamaa, Saksa kristlikud demokraadid CDU ja enamik Euroopa Parlamendi EPP fraktsiooni (Euroopa Rahvapartei) poliitilisi jõude.
EKRE on lubanud korraldada referendumi Eesti kuulumise üle Euroopa Liitu. Millal algatate referendumi?
Meie erakond võttis kaks aastat tagasi kongressil vastu otsuse, et kui Euroopa Liit jätkab sama liini, kui tulevad uued otsused, mis aitavad võimu koondada Euroopa Komisjoni kätte – me räägime ka fiskaal-, migratsiooni-, ja ka julgeolekupoliitikast –, siis ühel hetkel võib tekkida vajadus korraldada referendum. Ka Suurbritannia tegi referendumi, mistõttu ei peaks kartma rääkida Euroopa Liidu tulevikust ja muutumisest võrreldes sellega, mis EL oli aastal 2003, kui Eestis oli ELiga liitumise referendum.
Praegu on koalitsioonipartnerite vahel kokku lepitud, et Eesti jätkab Euroopa Liidus ja NATOs. Selles ei kahtle mitte keegi. Samal ajal me üritame muuta Euroopa Liitu tagasi oma juurte juurde, milleks oli majanduslik ühendus, vabakaubandus, tööjõu vaba liikumine. See on see mõte, miks loodi 1951 Euroopa söe- ja teraseühendus. Selle nimel me töötame. Ja nagu on näha, siis ka teised sarnased erakonnad, kellega me oleme varsti koostööd tegemas Euroopa Parlamendis, näevad meiega asju samamoodi. Ja juba sellest johtuvalt ei pruugi üldse tullagi vajadust referendumi järele.
Aga milliste muutuste korral te kaalute referendumi korraldamist?
Üks oluline küsimus on fiskaalpoliitika. Kui näiteks Prantsusmaa on koos mõne teise riigiga korduvalt mänginud mõtetega luua eraldi rahandusministri ametikoht Euroopa Liidus, kelle alluvusse kuuluks kontroll kõikide riikide rahanduspoliitika üle, siis kindlasti oleks tegemist jätkuva sammuga föderaliseerimisel. Me näeme selles suurt probleemi. Teine probleem on julgeolekupoliitika. Kui siiamaani oli üpriski hea sümbioos Euroopa Liidu ja NATO vahelisel julgeolekukoostööl, siis viimase paari aasta jooksul, tulenevalt eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa vastuseisust president Donald Trumpile, on tekkinud vastasseis ka NATOs. Vastasseis USAga nõrgestab meie julgeolekut, sest meie huvides on ühtne ja tugev NATO, mitte NATO kopeerimine Euroopa Liidus paralleelsüsteemina.
Kõige ebademokraatlikum ühendus Euroopa Liidus on Euroopa Komisjon, sest mitte ühelgi euroliidu elanikul ei ole võimalik valida Euroopa Komisjoni presidenti ja volinikke, kes otsustavad väga suurte eluvaldkondade üle. Rääkimata sellest, et siiamaani on Euroopa Parlamendis parteide vahel kokku lepitud, et kes ja mis perioodil saab järgmisena Euroopa Komisjoni presidendi koha. See vajab reformimist. Rääkimata põllumajanduspoliitikast, kus Prantsusmaa riisub koore ja väiksematele riikidele jääb ülejäänu.
Te olete kirjutanud, et Euroopa Komisjonis valitseb mõttelaad, et väikesed rahvusriigid on probleemiks. Mulle on jäänud vastupidine mulje: Euroopa Komisjon kaitseb Iirimaa piiriküsimuses väikest majandust, Euroopa Komisjon kaitseb Venemaa-vastaseid sanktsioone, millest on huvitatud näiteks väike Eesti, aga vähem on huvitatud suured riigid Hispaania või Itaalia.
Ma ei arva, et Euroopa Komisjon kaitseb Iirimaa huve. Euroopa Liidu ja Suurbritannia lahkumisleping kaitseb euroliidu huve, sest Euroopa Komisjoni arvates peab lahkumisleping olema nii terav ja valus, et mitte kellelgi ei tuleks rohkem mõttesse lahkuda Euroopa Liidust. Iirimaa kaitsmine on kasulik Euroopa Komisjonile, et Iirimaad mängida brittide vastu. Mis puudutab sanktsioone, siis Euroopa Liidus on olnud tugev surve karistada Venemaad sõjategevuse eest naaberriikides. Venemaa-vastased sanktsioonid on õigustatud, aga samal ajal ei näe ma kasulikuna iga hinna eest Ungari ja Poola karistamist, sest nad ei allu kohustuslikele migratsioonikvootidele.
Migratsioonikvoodid ei ole Euroopa Liidus kohustuslikud enam mullu suvest saadik, mil see lepiti kokku ülemkogul.
2016. aastal septembris oli Euroopa Liidu ministrite nõukogus hääletus kohustuslike migratsioonikvootide üle, vastu oli Poola, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia, Eesti hääletas poolt. Ungari ja Poola läksid Euroopa Kohtusse, sest kohustuslik kvoot rikub nende suveräänsust. Euroopa Kohus ütles, et see on kohustuslik, seda tuleb täita.
Aga mullu suvel tegi ülemkogu uue poliitilise otsuse, et uusi pagulaskvoote ei kehtestata, ka Eesti valitsus oli koos Ida-Euroopa riikidega uute kohustuslike kvootide vastu.
Kui see jätkub nii, oleks see meile väga kasulik.
Miks te soovite, et Euroopa Parlamendi kohad jagataks ringi nii, et igal riigil oleks võrdne arv kohti?
Me soovime, et sellest räägitaks. Euroopa Liidu ministrite nõukogus on igal riigil üks esindaja ja arvestatakse, et kõik on võrdsed laua taga. Euroopa Parlamendis, millel on väga suur seadusandlik jõud ja roll, on kõige suurem esindatus Saksamaal 96 saadikuga, teine on Prantsusmaa 81 saadikuga ja Eestis on kuus esindajat. Kui me seal rakendame praegust poliitikat, siis on jõu telg kaldu Kesk-Euroopasse ja samal ajal Eesti-sugused väikeriigid võivad ainult pealt vaadata, kuidas enamuse tahtega surutakse läbi resolutsioone, mis tihti ei ole meile kasulikud. Seega selle punkti mõte programmis on pöörata tähelepanu probleemile, et Euroopa Liidus kahjuks ei ole riigid laudade taga nii võrdsed, kui sellest vahel armastatakse rääkida.
Tõenäoliselt sellist punkti kunagi ellu ei viida, aga omaette võiduks peame, kui probleemist räägitakse.
Euroopa Liidu peamine otsustuste tegemise koht on ülemkogu, kus igal riigil on üks esindaja. Minu meelest me ei saa väita, et Eesti oleks ebavõrdsemas olukorras teiste riikidega võrreldes.
Euroliidus on institutsioone, kus ongi riigid võrdselt laua taga, aga see on silmamoondus, sest Euroopa Parlament on ebavõrdne. Üheks lahenduseks võikski olla kahekohaline parlament, kus ülemkogus on kõikidel riikidel võrdne esindatus.
Keda EKRE toetab Euroopa Komisjoni järgmise presidendina?
Erakond ei ole seda veel arutanud. Minu teada pole ka uus planeeritav Euroopa Parlamendi fraktsioon, mis suuresti põhineb Euroopa Rahvaste ja Vabaduse fraktsioonil (ENF), seda arutanud. Sellesse fraktsiooni kuuluvad Austria Vabaduspartei ja Liiga. Minu teada nemad on otsustanud, et ei esita Spitzenkandidat’i ehk inimest, kes oleks Euroopa Komisjoni presidendikandidaat. See oleks ebademokraatlik samm, kui enne valimisi pannakse paika oma mees kõige kõrgemale kohale. Kompromisse leitakse poliitiliste jõudude vahel pärast valimisi.
Kes võidab Eestis Euroopa Parlamendi valimised ja mitu kohta saab EKRE?
Arvestades olukorda, kus Brexit lükatakse edasi ja Eestist valitakse kuus saadikut, ma pakun, et võidab praeguse reitingu järgi Reformierakond. Meil on väga suur võimalus teha teine tulemus. Heade tingimuste korral, kui ma suudame mobiliseerida oma valijaskonna, on meil võimalik saada kaks kohta.
Intervjuu Jaak Madisoniga oli Raadio 2 eetris neljapäeval, 11. aprillil.
Mulle meeenub kui intervjueeritav kiitis väga nstp ehk natside-majanduspoliitikat 30ndail. Kas sellel oli tõesti midagi ühist eelpool mainitud partei maj. poliitigaga, mis seisnes juutidelt raha ära võtmises ja sellest osa jagamises lihtrahva vahel, et see neid ikka toetaks. Ja toetas ka . meenub, kuidas Nürnbergi protsessi ajal tõmbasid patrioodid kuidagi traadid tee peale nii,et lahtises autos sõitvad usa sõjaväelased omale suured haavad said või koguni hukkusid.
Tänases maailmas peitub jõud siiski ühtsuses. Päris kindlasti ei oleks USA tänane superriik, kui iga osariik lähtuks ainult oma huvidest, ajaks eraldi poliitikat, igal osariigil oleks oma president, armee, valuuta jne. Sellist kampa oleks tunduvalt lihtsam omavahel tülli ajada või muul viisil manipuleerida.
No mida Madisson õige ette kujutab, et siiani on EL is kõik oodanud üht Eestist pärit marurahvuslast ,kes hakkab seda masinavärki juurte juurde tagasi keerama. Kui kõik maailma asjad nõnda lihtsalt käiks, poleks vaja ei EL tu ega ka mõnd muud liitu. Kui juhtumisi valituks osutud ,ära igaks juhuks üleliia suud seal liidus pruugi, häbistad me väikese Eesti maailma silmis.